Friedrich Kure tütar Juta Sepper andis eelmisel nädalal SA-le Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon üle perekonna käsutuses olnud originaalasjad. Valgamaal Sangastes sündinud Friedrich Kurg oli tuntud sõjamees. Esimese eestlasena sai ta 25. juulil 1943 1. klassi Raudristi.
Nii on Valgas nüüd Friedrich Kurele kuulunud 8. üleriiklike sõjaväe ratsavõistluste individuaalauhind – hõbedane karikas. Võistlused toimusid 11.–13. septembril 1937. aastal Tallinnas.
Lisaks anti üle Vabaduse Rist II/3 koos lindiga, Vabadussõja medal koos lindiga, sõjakooli rinnamärk, EV ohvitseri mütsimärk, LV 16. pataljoni rinnamärk, EV ratsarügemendi rinnamärk, LV 9. polgu teeneterist, Läti vabadussõja 10. aastapäeva mälestusmedal, 1. ja 2. klassi Raudristi lindid ning Saksa armee 2. klassi Idamedalid (hõbedane ja kuldne).
Üleantud vara seas on ka ordenilinte ja märk, mille päritolu vajab uurimist, kuid mis olid major Kure asjadega koos. Ekspositsiooni anti ka hulgaliselt fotosid major Kure teenistusest Eesti sõjaväes enne sõda ja sõja ajal Saksa armee koosseisus.
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu liige Meelis Kivi on põhjalikult uurinud major Friedrich Kure elukäiku. Friedrich Kurg alustas sõjameheteed varakult Vaid 19aastasena lõpetas ta 29. oktoobril 1917 kiirendatud korras Vladimiri sõjakooli lipnike kursuse. 30. novembril 1918 astus ta vabatahtlikuna Vabadussõja 1. ratsapolgu 2. eskadroni.
Vahvuse eest Munamäe lahingus annetati talle Vabadusrist II/3, 25 000 marka ja 25 hektarit tasuta talumaad Hummulisse.
Ta jätkas õppimist ja peagi sai temast ratsarügemendi ohvitser. Kui algas Nõukogude okupatsioon, likvideeriti Eesti sõjavägi ja rügement viidi punaarmee koosseisu. Eesti ohvitseridele aga uus võim ega kord ei istunud. Süvenesid mõtted metsaminekust ja vastuhakust.
14. juunil 1941, kui algas massiküüditamine, õnnestus Kurel peituda. Ohvitseridele peeti jahti, ka teda otsiti oma Hummuli talust, kuid ei leitud. Tol päeval vangistati 263 Eesti ohvitseri ja saadeti Siberi vangilaagritesse, kus nad hukati või surid ebainimlike tingimuste tõttu.
Major Kurg moodustas Kurelaane metsades suure meesteväe, kes osales aktiivselt Tartu vabastamisel. 14. juulil 1941 määrasid Saksa sõjaväevõimud major Kure vabastatud Eesti alade partisanide üldjuhiks.
Saksa väejuhatus hindas major Kure taktikat, osavust ja isiklikku julgust, seetõttu autasustati teda sageli. Kuid ta jäi kindlaks Eesti sõjaväe tõekspidamistele ja traditsioonidele ning seepärast ei ülendatud teda sõja jooksul sakslaste poolt auastmes. Nii ei kandnud ta oma vormil Saksa riigitunnust, küll aga auastmetunnuseid ja aumärgilinte.
Kui Saksa väed otsustasid Eesti maha jätta, otsustas major Kurg kodumaale jääda. Oma meestele andis ta võimaluse sakslastest lahku lüüa või kaasa minna. Sakslastega liitujaid polnud. Mehed läksid koju, metsa või mere äärde lootuses minema pääseda.
Kui Kurg sai teada, et isa on raskesti haige, läks ta teda vaatama. NKVD operatiivvolinik Uno Laht korraldas talle 31. jaanuaril 1945 varitsuse. Major sai haavata, kuid otsustas, et elusana end punaväelaste kätte ei anna ja lasi end maha.
Isa juurde jooksnud tütar Jutat tulistas punaväelane näkku. Majori surnukeha viidi Sangastesse ja edasi Tallinna, matmispaik pole teada.
Juta Sepperile ongi major Kure tütreks olemine kaasa toonud mitmeid vintsutusi. Talle mõisteti viis aastat vabadusekaotust. Kergemalt aga ei pääsenud ka teised majori lähedased. Tema abikaasale ja õele määras sõjatribunal kaheksa aastat vangistust. Teine tütar hukkus haarangu käigus 1945. aastal Soontagal Saviküla talus.
Laatre EELK kirikuaeda paigaldati 2006. aasta augustis major Kurele mälestussammas.