/nginx/o/2009/02/06/129042t1h05d3.jpg)
Sellel nädalal oleme ohtralt silmipimestavat päikesepaistet nautida saanud. Tundub, et nüüd on õige aeg talve ja pimedusega lõpparvet tegema hakata. Valgust ja päikest olemegi kõik, nii inimesed kui taime- ja loomariik, pikalt oodanud. Pilku saapaninadelt tõstes näen paraku enda ümber palju ebameeldivat.
Ahastamapanevalt palju rikutud puid riivab nii silma kui õiglustunnet. Kevad juba käega katsuda, aga osale linna-, pargi- ja eraaednike puudest on looduse talveunest ärkamine kujunenud katastroofiks, hävinguks.
Oleme küll viimastel aegadel hakanud märkama ja abistama hätta sattunud neljajalgseid sõpru, ent lood sandistatud puudest pole veel huviorbiiti jõudnud. Arvan, et on viimane aeg midagi ette võtta, et tõmmata tähelepanu barbaarsustele, mida oma hapnikureservuaaridega teeme.
Puud elavad keskmiselt sada aastat, paljud enamgi. Kui tuletada meelde koolis õpitud fotosünteesi protsessi, siis teame, et nii lehtedel kui okastel on ülesanne kogunenud toitained puu niine kaudu allapoole suunata. Juured ootavad toitu, mille neile piltlikult öeldes valmistavad lehed ja okkad.
Kui puudel lehti kandvad oksad ära lõigata, jäävad nad nälga ning on määratud paratamatule hukule või kängumisele. Ja soov elada sada või enam aastat jääbki unistuseks. Inimeste rumalus ja mõtlematus on kustutanud tuhandete puude eluküünla.
Paljud puud on jäänud jalgu elektri- või telefoniliinidele. Seda probleemi on püütud lahendada erinevaid mooduseid kasutades. Tavalisim ja paraku ebaesteetilisim on kindlasti võrade eemaldamine ning armetute kuivavate tüügaste järelejätmine. Seda on näha nii eraaedades kui ühiskondlikus keskkonnas. Ei teagi, kes kellelt siin õpib.
Võib-olla ammustel aegadel õpetati aiandus- ja metsanduskoolides taolist barbaarsust, ent tean, et tänapäeva vastavad õppeasutused seda kindlasti ei tee.
Aianduskoolides õpivad ja neid lõpetavad sajad õpilased, aga jääb mõistatuseks, kuhu nad jäävad, et nende häält kuulda pole. Olen täiesti veendunud, et ma ei ole ainuke, kelle õiglustunnet need õnnetud puud riivavad.
Tark ja koolitatud aednik on kogukonnale suur kingitus – eriti tänapäeval, kui läbiv märksõna on kokkuhoidlikkus. Õigesti ja õigesse kohta istutatud puuke on investeering tulevikku. Õigesti istutatu ei nõua edaspidi liigseid kulutusi lõikuste ega pügamiste tarbeks.
Ühelt poolt püüan mõista ka tüügaste tekitajaid: küllap tuntakse puu langetamisel süümepiinu. Tegelikult oleks tunduvalt esteetilisem ja puudelegi kergem, kui nad ebasobivast kohast maha saagida ning soovi korral mõne madalamat sorti puu või põõsaga asendada.
Tean tunnet, mis valdab inimest puud saagides, ent tean ka tunnet, mis valdab puu istutamisel. Endas tekkinud süümepiinu saame vaigistada, kui istutame ühe langetatud puu asemele kas viis või kümme uut. Aga siis tuleb juba enne istutamist tõesti üheksa korda mõõta ja seejärel alles puu paika panna – sajaks ja kauemakski aastaks.
Kutsun üles kaardistama armetuid puukönte meie ümber ning soovitan need sellel kevadel koolitatud spetsialistide toel ja nõul maha saagida ning siis õigeid puid-põõsaid õigetesse kohtadesse istutada.