Kas mõistuse reform või Õru-joru?

Läbikukkumist põhjendati avalikkuse ees ebapiisava rahaga ühinemiskuludeks. Nädal   aega hiljem kajastas toimuvat ka ETV. Seal esitletud Õru valla seisukoht, et ühinemine jääb ühinemisuuringuks puuduva raha taha, on pälvinud rahvasuus «õru-joru» nimetuse.

Tahtmata küll kedagi solvata, arvan, et kriitilise meelega tuleks meenutada üht tarkust: ei saa santi sundida, kui sant ei taha kõndida!

Õru vald on üks 35 omavalitsusest Eestis, kus alla tuhande elaniku. See peaks olema just see vald, kel ühinemisest maakonnas kõige enam võita.

Uurisin valla arengukava 2008–2015. Sellest on näha, et rahavoogude jagamisel pole eriti mõeldud, kas väikevallal on mõttekas üht või teist kulutust teha. Kui see selgus saabuks, poleks ühinemist võimalik takistada. Õru-jorust saab järeldada, et rahaga peideti nii tahte puudumist kui ka kartust poliitiliste positsioonide kaotamise pärast.

Taustaks veel niipalju, et Õru vallas on 502 elanikku. Jagada on seitse vallavolikogu kohta, millele viimastel valimistel kandideeris kaksteist inimest. Valimisõiguslikest täitis oma kohuse 44% kodanikest, mis on neliteist protsenti vähem kui sellest eelneval korral. Järeldada saame seda, et on loobutud nii kandideerimast kui valimast, sest muutustesse ei usuta.

Sukeldumata pikemalt ühinemisprobleemidesse, tuleb tunnistada, et vabatahtlikud ühinemised Eestile edu ei too. On küll näiteid riikidest, kus ühinemine on jagatud administratiivse ja vabatahtliku meetodi vahel. Meil tuleb viimane kui õru-joru tõttu mittetoimiv peaaegu välistada.

Riigikontrolör Mihkel Oviir on märkinud, et Eestis pole toimunud «mõtlemise reformi». Seetõttu on riik mandumas.

Elame selgelt üle oma võimete. Käes on lõivude maksmise tund. Usun, et kohalike omavalitsuste eelarvetesse jõuab majanduslikult napp seis teravalt sügisel, kui tuleb hakata kinnitama tuleva aasta tulusid ja kulusid.

Kurb on tõdeda, et kui haldusreform lähiajal ei toimu, hääbub esmalt maaelu. Majandussurutise tingimustes otsib elujõulisem osa elanikest tee linna, kus peaks olema enam töövõimalusi. Väikesed, ressursivaesed omavalitsused ei suuda tagada elementaarsel tasemel teenuste kättesaadavust, luua motiveerivat ettevõtluskeskkonda, mille kaudu paraneks inimeste elujärg.

Omavalitsuste liigrohkus tekitab takistusi tõsiseltvõetavate partnerlussuhete loomisel. Pean eeskätt silmas suhtlemist riigi ja omavalitsuste vahel. Otsigem paralleele kas või rahvusvahelistest organisatsioonidest, kus palju liikmeid ja kohmakas otsustusmehhanism. Aga süsteemi toimimiseks on vaja selgust.

Eesti riigil oleks lihtne kokku kutsuda 20–30 enam-vähem võrdset partnerit, kellega tulevikku arutada. Omavalitsusliidud pole täitnud oma ootusi.

Konkreetsete partneritega on võimalik leida lahendusi ettevõtluskeskkonna elavdamiseks, töötada välja maaelu programm, mis tasakaalustaks regionaalset arengut. Ka ressursse saaks nii jagada võrdsemalt ning kaalutletumalt.

Täna on omavalitsuste ja riigi ühise mõttekoja ellutoomine võimatu. See on kurb, sest nii puudub riigil otsene side kohaliku tasandiga ning viimasel puudub otsene võimalus riigi juhtimisse panustada.

Rõhutan, et mõtlemise reform ei puuduta vaid omavalitsuste arvu. See on reform, mis peab üle vaatama nii haridus- ja sotsiaalvõrgustiku kui transpordikorralduse konkurentsi- ning dubleerimisprobleemid.

Valgamaa taaskordne läbikukkunud vabatahtlik haldusreform on ehe näide võimetusest hoida inimesi maal. Täna sellest aru ei saada, aga ülehomme on taipamiseks liiga hilja.

Nüüd jääb tulevikku vaatavatel omavalitsustel teha see väike koostööakt, mis avaldaks agressiivset survet valitsuskoalitsioonile administratiivse haldusreformi teostamiseks. Ja seda kas või eelseisvateks valimisteks.

* Autor esitab isiklikke seisukohti.