Valdadest nii ja naa

Valdade liitmise ümber tekkinud kisa ja kära ning appikarjed on vähese selgitustöö vili. Vallavanemate pikad ja sagedased sõnavõtud näitavad aga selgelt erapoolikut suhtumist liitumisse. Pole ju välja toodud ühtegi põhjust ega argumenti liitumisest keeldumiseks. Pealegi on see nagu sulase õpetus peremehele – mida, kuidas ja kunas teha.

 

Ka kõige viletsamale peremehele saab üsna ruttu selgeks, et sulast huvitab kõige oma suure tarkuse juures ikkagi ainult palganumber ja tööpäeva pikkus ning puhkepäevade rohkus. Talu hea käekäik aga ainult niipalju, et oma palga ilusti kätte saaks.

Kahjuks on sama lugu ka nende omavalitsusametnikega, kes teevad palju, et liitumine ei õnnestuks kas üldse või vähemalt niipea mitte.

Valdade liitmise üks mõte on halduskulude kokkuhoid – enam kui kahesaja valla ülalpidamine on rahvale suur koormis. Juba aastaid ei ole riik suutnud isegi kõiki kutsealuseid ajateenistusse kutsuda. Ka kaitsekulutused ei küüni veel siiani kahe protsendini. Ja on veel palju kohti, kuhu oleks hädasti raha vaja.

Mitte vähem tähtis ei ole ka vabanenud ametnike asumine tootvale tööle või ettevõtlusse. Tootmine on ju ikkagi primaarne – alles siis on, mida jaotada.

Omavalitsuste ülesehitus on praktiliselt üheselt üle võetud nõukogude ajast ja see ei taha hästi toimida. Üks võimalusi oleks valida korraga nii volikogu kui ka varivolikogu. Kord aastas või ka kvartalis – kuidas kokku leppida õnnestub – tuleks kokku mõlemad volikogud,     olles siis täieõiguslikud.

Ja kui nüüd opositsioon võidab, ongi väike riigipööre toimunud ja ametisse asuks varivolikogu. See oleks väga tervistav. Ka praegused vaidlused oleksid hoopis teist laadi ja maakonnas oleks juba ammu üksainus vald. Ning halduskulud väheneksid hinnanguliselt suurusjärgu võrra. Rääkimata projektidest, mida väikesed vallad eluilmas ellu viia ei suuda.

Otepääl see asi mingil määral juba toimib. Küll mitteametlikult ja natuke teisel kujul. Otepääl on igal inimesel, kes on valitud volikokku, ja igal inimesel, kes ei ole valitud volikokku,     õigus sõna sekka öelda, nõu anda, aru pärida. Ja tehakse seda avalikult ja kõva hääle ning selge diktsiooniga. Ja suure hoole ning armastusega.

Ja tulemus? Seda võib igaüks ise ja kaugelt näha. Ükskõik kustotsast ta Otepääle ka ei siseneks. Ükskõik mis asju ta Otepääl ka ei ajaks või ükskõik mis otsast ta sealt jälle ei väljuks.

Elu läheb edasi, inimesed lähevad elus edasi. Muutuvad vajadused ja nõudmised. Muutuvad ka arusaamad ja seisukohad – see ongi evolutsioon. Eks see ole nüüd natuke pingutatult öeldud, aga päris vale see küll ei ole.

Aastakümneid ühe koha peal, ühes ametis, kivinenud dogmadega ametnikud on okupatsiooniaja pärand. Oma soojast kohast, heast palgast ja rohketest soodustustest hoitakse ihu, hinge ja kümne küünega kramplikult kinni.

Vahel juhtub ametnikuks ka inimene, kellele moraal ja eetika pole mingi kammits – siis on hädise volikogu korral muidki võimalusi ressurssidele ligipääsuks. Koha säilitamiseks võetakse kasutusele kogu tarkvara. Ning muidugi ohtralt populismi ja enesekiitust.

Mida kiiremini väikesed vallad kaovad, seda paremini me elama hakkame. Ja seda vähem on Venemaal põhjust meid jälle rahvarõhujatest ja külakurnajatest vabastama tulla.