Intervjuu: Säde maja tulevik sõltub muuseumide käekäigust

Jaan Rapp
, tegevtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pille Tomson
Pille Tomson Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Sel nädalal sajandivanuseks saavas Säde majas on juba enam kui pool sajandit tegutsenud maakonnamuuseum. Hoone hetkeseis pole just ideaalne, ent nii mõnelegi kitsaskohale on Valga Muuseumi direktori Pille Tomsoni sõnul lahendus olemas.

Milline on Säde maja hetkeseis? Kui suur on remondivajadus?

«Maja remondivajadus on silmaga näha, eriti Säde pargi poolset tagakülge vaadates, kust krohvi pudeneb lausa latakatena.

Teine pakiline probleem on seotud ventilatsiooniga, mis ei funktsioneeri korralikult. Seega ei taga see vajalikke hoiutingimusi museaalidele ega töötingimusi töötajatele.»

Millised on võimalikud lahendused, et maja olukord paraneks?

«Neile kahele esmasele probleemile, mis eespool välja tõin, on õnneks juba lahendus olemas. Valga Muuseum kuulub nende kultuuriobjektide hulka, millele on eraldatud raha CO2 kvoodi müügist. Allkirjastatud on esimesed dokumendid, sel aastal toimuvad põhiliselt projekteerimistööd ning remondi teostus jääb planeeritud graafiku kohaselt peamiselt tulevasse aastasse.»

Kuivõrd sobiv hoone üldse muuseumile on?

«Hoone on taastatud spetsiaalselt muuseumi jaoks, seega ületavad näiteks hoiutingimused tugevalt eesti maakonnamuuseumide keskmise. Samas suuremõõtmeliste museaalide hoidmiseks sobivad ruumid puuduvad ja need on meil nii-öelda võõral pinnal – siinkohal suur tänu Valga linnavalitsusele.

Et tegemist on ajaloolise hoone osaga, mille taastamisel püüti olemasolevat maksimaalselt säilitada, on ruumiprogramm ebaotstarbekas: majas on kolm suurt trepikoda, millest igapäevases kasutuses on vaid üks, vähemalt miinimumi peal tuleb kütta aga kõiki.

Laoruumid puuduvad sootuks, kuskil ei ole hoida näitusetarvikuid. Loomulikult tahaks ka ekspositsioonile suuremat pinda. Galerii õpitoad toimuvad sisuliselt tagavaraväljapääsu esikus – täiesti ebakohases ruumis.»

Kas on olemas võimalused muuseumi laienemiseks, juurdeehituseks?

«Muuseumil oleks vaja korralikku õppeklassi. Samuti vajame hoiupinda. Tegelikult on võimalused nende ruumide väljaehitamiseks muuseumi pööningukorrusel olemas, kuid millal tekivad selleks majanduslikud võimalused, ei oska prognoosida.

Suurematest laiendustest rääkides sõltub vastus suuresti sellest, milline on maakonnamuuseumide tulevik.

Üle-eelmisel aastal kultuuriministeeriumi algatatud muuseumireform päädis läinud kevadel maakonnamuuseumide tegevust koordineeriva omakultuuride osakonna moodustamisega Eesti Rahva Muuseumi juures. Nüüdseks on osakond asunud koordineerima maakonnamuuseumide arengukavade koostamist, mille käigus peaks täpsustuma nende ülesanded ja tegevuse põhisuunad.

Kui jääb domineerima suund luua maakonnamuuseumide baasil kultuuriväärtuste hoidmist koordineeriv ja toetav riiklik võrgustik, mida on tagant tõuganud ka kultuuriministeerium, ei ole laienemisvajadused kuigi suured. Piisab, kui välja ehitada pööningukorrus ja leida lahendus suuremõõtmeliste museaalide ja abivahendite hoidmiseks. Vastava ettepaneku oleme teinud ka Säde pargiala detailplaneeringule.

Kui arendada Valga Muuseumit teemamuuseumina, hakkavad ilmselt ekspositsioonipinnad arengut piirama ja peaks mõtlema nende laiendamisele.

Ja kui nüüd fantaseerida, võiks maja edasist käekäiku ette kujutada ka näiteks niimoodi, et Valgas taastekib teater ja selle tarvis ehitatakse uuesti üles kunagine Säde teatritiib. Ehk mahuks kaks kultuuriasutust ilusasti ühte majja ning sealjuures leiduks ruumi ka ekspositsiooni laiendamiseks. Aga mõelda võib ka ühismajutusele teiste kultuuriasutusetega.»

On teil endal Säde majaga mingi huvitav mälestus või kogemus?

«Mulle väga meeldib Säde maja katusel. Kardan küll natuke kõrgust ja esimest korda ronisin sinna eelmisel talvel vastu tahtmist häda sunnil, et kindlaks teha, kui suur töö on ja milliseid pingutusi nõuab ohtlike jääpurikate
eemaldamine räästast.

Tegelikult oli seal väga turvaline ja vaade suurepärane, olen seal ka linna pildistamas käinud ning unistanud katusepiknikust. Kahjuks ei ole keegi meie töötajaist minu vaimustust võimaliku pikniku suhtes jaganud ja võõraid ma katusele ohutusprintsiibi tõttu kutsuda ei saa.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles