Kogukonnale on ka kirikut vaja

Kirik ja kogudus on Tõlliste valla 1800 elaniku teenistuses. Siin korraldatakse peale jumalateenistuste, mis toimuvad kaks korda kuus, ka muid kohalikule rahvale vajalikke ja kirikusse sobilikke üritusi. Kirik on olnud üks vabaduse sümboleid, mis koondanud ja kaitsnud rahvast ka rasketel aegadel. See on vaatamisväärsus omaette ja ka kultuuriobjekt, kus muusika erakordselt imeliselt kõlab.

Kiriku ehitamise algusaastat pole teada, küll aga on teada see, et Vene–Liivi sõja ajal
1558. aastal venelased selle puukiriku maani maha põletasid. Tänutäheks mõisa tagasisaamise eest ehitas Laatre mõisnik Conrad von Taube 1594. aastal uue pühakoja. Kirik teenis Laatre, Tõlliste, Uniküla ja Lotamõisa kogukondi. Põhjasõja ajal 1702. aastal põletasid venelased jälle hoone maha.

Praegune kivikirik ehitati 1831. aastal. 1881 ehitati juurde käärkamber ja kirik on püsinud sellisena siiani.

1894. aastal sai jumalakoda Walkeri firma oreli, mis on üks ainulaadsemaid. Praegu ei ole see küll töökorras, kuna langes viimase okupatsiooni ajal lõhkujate meelevalla alla ning ka aeg on teinud oma töö.

Pärast katusekatete vahetamist suuri välisremonte teostatud ei ole. Suuremaid parandustöid on tehtud vaid interjööri osas 1927. ja 1996. aastal. 2002. aastal remonditi Saksa kirikute kaasabil täielikult käärkambri osa.

Viimase sõja ajal said kannatada torni konstruktsioonid. Mädanenud on kõikide talade otsad ja torni kandvad kaks ematala, laguneb karniis. Kui tahame säilitada kirikut kui ainulaadset muinsuskaitse- ja kultuuriobjekti, on tarvis restaureerida torni ja katuse konstruktsioonid.

2008. aastal esitas koguduse juhatus taotluse programmile «Pühakodade säilitamine ja areng». Seda paraku ei rahuldatud ja anti lubadus võtta need tööd 2010. aasta plaani, kuid needki lubadused pole realiseerunud.

Esitasime uue taotluse 2012. aastaks. Tahaks loota, et see leiab rahastamise järgmisel aastal. Kui seda projekti pidevalt edasi lükatakse, võib juhtuda, et pühakoda ja kultuuriobjekt tuleb sulgeda.

EELK kantsler Urmas Viilma mainis oma ettekandes kirikukogu 3. istungjärgul, et kirik saab hakkama juba ilma välistoetuseta – seetõttu, et kinnisvara hakkab tulu teenima. See on hea uudis, kuid väikesi maakogudusi, kellel ei ole kinnisvara peale kirikuhoone ja mõne hektari maa, ei lohuta see teps mitte. Meie küll kõrvalabita toime ei tule, eriti suuremate kulutuste rahastamisel.

Selle Eesti riigieelarve raha eest, mis kulutati Peterburi Aleksandri kiriku taastamisele, oleks Eestis saanud päästa lagunemisest vähemalt 5–10 kirikut. Kus on Eesti Vabariigi valitsuse ja poliitikute hoolivus ning armastus meie esivanemate kätega loodud arhitektuuriliste väärtuste säilitamise eest?

See oli Eesti riigi raha kinkimine võõrale riigile, kes kõik oma ja ka meie kirikud suuremal määral hävitas. Mina küll ei mõista sellist käitumist – eriti praegusel kriisiajal.

Kõik Eesti kirikud on omapärase arhitektuuri ja muinsuskaitselise väärtusega objektid, mida peame säilitama järeltulevatele põlvedele, et hiljem ei tuleks tehtut kahetseda. Imestama paneb ka kirikuvalitsuse suhtumine, et väikestes kogudustes raisatakse ressursse ja ei saavutata püstitatud eesmärke (Raivo Linnas, Eesti Kirik nr 9/10, 11 2011).

Väikesed kogudused töötavad just säästurežiimil, teenides külakogukonda palka saamata. Püstitatud eesmärgid on reaalsed ja täidetavad, ei ole võimalust hüpata üle oma varju. Koguduse juhatus koos aktiiviga koostas arengukava 2010.–2019. aastaks vastavalt EELK arengukavale ja kinnitas selle mais 2010.

Arusaamatuks jääb aga artiklist nõue, et kogudus peab oma arengukava ja selle täitmise käigust esitama aruande kirikuvalitsusele. Ei kujuta ette, kuidas seda teha ja kirikuseadusest seda ka välja ei loe. Ei nõutud seda ka arengukava koostamise koolitusel.

Arengukava on vaja eeskätt kogudusele. Tahan tänada siin kõiki aktiivseid osalejaid, kes oma mõtetega aitasid määratleda koguduse visiooni edaspidiseks. Kogudus eksisteerib ikka elujõulisena ja on jätkusuutlik ning avatud oma pühendunud liikmetega ümbritsevale kogukonnale – seniks kui püsib kirik.

Kogudus tahab edaspidi näha ka EELK kirikuvalitsuse hoolivamat ja mõistvamat suhtumist. Rohkem tähelepanu on vaja pöörata õpetajate-pastorite koolitamisele ja järelkasvule ning nende olmetingimustele.

EELK kirikuvalitsus oma arengukavas 2008–2017 ei ole ette näinud vaimuliku töö tegijate konkreetset ettevalmistamise kava aastate lõikes, kuigi on teada puuduvate ja vanaduspuhkusele siirduvate õpetajate arv. Et olla jätkusuutlik, on vaja luua piisav reserv vaimuliku töö tegijaid – seda küll arengukavast välja ei loe. Milles on küsimus?

Valga praostkonna 11 kogudust teenib ainult kolm ordineeritud õpetajat ja viis diakoni. Mis saab edaspidi, kui mõni õpetaja siirdub pensionile või haigestub? Meie kogudusele ei ole küll vastuvõetav, et tuleks kogudused liita – moodustada kobarkogudused. Maatingimustes on see välistatud, sest siis kaovad needki liikmed, kes praegu meid toetavad, ning kogudus hääbub.

Tõlliste vallavalitsus on ikka koguduse ettevõtmisi toetanud ning siis räägib ka kogudus aktiivselt kohalikes protsessides kaasa.

Ainult ühiselt tegutsedes jääme ellu ja saavutame edu. Valga praostkonna sinodil tõdeti, et tarvis on parandada ja koordineerida kiriku meediatööd nii kohalikul kui üleriigilisel tasandil. Muret tunti ka selle üle, et suurel Valga kogudusel ei ole oma õpetajat. Paljudes kogudustes on elavnenud pühapäeva- ja noortetöö ning suhtlemine noortega sõpruskogudustes.

Jumalateenistustest osavõtt ja liikmete arv kogudustes ei ole oluliselt vähenenud. Kogudused näitasid üles tahet ajada ühist asja koos ja leidsid Valga praostkonna sisulise töö parandamiseks otsest abi.

Kommentaar

Urmas Viilma, EELK kantsler

«Artikli autor rõhutab oma artikli lõpus koostööd ja üheskoos tegutsemist. Küllap samast põhimõttest lähtuvalt on ka taastatud Peterburi Jaani kirik meie, rõhutan meie, rahvuskaaslaste mälestuse (näiteks Jakob Hurt, kes seda kogudust ja Peterburi eestlasi teenis) hoidmiseks ja tänaste eestlaste teenimiseks Peterburis. Seos riigiga, kes meid taga kiusas, ei ole asjakohane.

Mis puudutab arengukavaga seotud Raivo Linnase artiklit Eesti Kirikus, oli tegemist autori isikliku seisukohavõtuga. Linnas ei ole kirikuvalitsuse liige ega esinda kirikuvalitsust.

Mis puudutab koguduse arengukava ja aruande edastamist konsistooriumile, tuleb see asjaajamise tavast, mille kohaselt kõik juhtorganite vastu võetud ja kehtestatud dokumendid edastatakse vastava protokolliga ka konsistooriumile. Arengukava iseenesest on loomulikult vajalik esmalt kogudusele endale, mitte kirikuvalitsusele.

Ühinemine kobarkogudusteks toimub, kui kogudused seda ise soovivad ja vajadus tekib. Eks lastetöö korraldamine mitme koguduse peale ühiselt, samuti mitme koguduse teenimine ühe vaimuliku poolt olegi juba kobarkoguduslik tegevus. Seda pole keegi kõrgelt ja kaugelt peale surunud, vaid mida on kogudused ise ka Valga praostkonnas korraldanud.

Selline tegutsemine ongi näide, kuidas kobarkogudused toimivad ja see väärib tunnustamist.

Selgituseks kirikukogul öeldule lisan, et minu kommentaar ise toimetulemise kohta puudutas kiriku keskvalitsuse ja allasutuste sõltumatuse saavutamist välisabist, mille üle oleme loomulikult rõõmsad. See kommentaar ei käinud koguduste kohta, kus välismaa sõpruskoguduste tugi väga olulist rolli omab.

Õnneks ei ole meie sõpruskogudustes aastakümnete jooksul süvenenud sarnast arvamust, nagu esineb aeg-ajalt Eestis Peterburi kiriku ülesehitamise kohta. Sõpruskogudused ei ole lõpetanud koguduste toetamist võõral maal ja võõras kirikus. Kristlik kirik on üks perekond ja osaduskond nii Valgas, Peterburis kui ka Helsingis.»