Eesti põhiseadus ütleb, et omand on puutumatu ja kaitstud. Igaühel on õigus seda vabalt vallata, kasutada ja käsutada, kuid omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Lagunevad hooned ning lapiline linnaruum
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähtudes sellest ei saa ka linnaruumi reostava lagunenud hoone omanik öelda, et pole teie asi, mis oma varaga teen. Kui mingi ehitis või muu objekt on siiski seadusega kooskõlas kuulutatud muinsus- või looduskaitse all olevaks, on järelikult tarvis seda ka kaitsealusena käsitleda ja vastavalt majandada.
Linn on üle elanud mitu sõda ja põlengut, teinud läbi paljukirutud nõukaaja. Kuid sellist minnalaskmist ja kuritahtlikku vandalismi tunnevad ajaloolised ehitised ning miljööväärtuslik linnaruum alles ajal, mil uus, tark ja jõuline Eesti Vabariik on teel Euroopa viie rikkama ning kultuursema riigi hulka.
Kunstiteadlane professor Mart Kalmgi on tõdenud Valga arhitektuuri suurlinlikkust. Linnatuumiku muinsuskaitsealal ulatub ajalooliste hoonete arv umbes neljakümne kuni neljakümne viieni.
Heas korras on neist ehk kuus-seitse, mitte rohkem: põhiliselt need, mida haldab kohalik omavalitsus. Erakätesse langenud enamuses lihtsalt lagunevad. Tean ainult kaht erakätes olevat vana hoonet, mis viimastel aegadel maitsekalt ja laitmatult korrastatud: hotelli Metsis ja restorani Lilli hooned.
Isegi ühes linnakvartalis asuvad majad erinevad nii värvilahenduse kui kõige muu poolest, nii et terve linn paistab nagu vallavaese püksitagumik: iga paik ise värvi ja moega. Tihti on samal korterelamul erinevad aknakujud ja raamijaotused. Fassaadid on värvimata, soklid korrastamata, trepikodade varikatused ja trepid ülepeakaela tehtud. Kui fassaad ongi krohvitud-värvitud, ei haaku toon naabermaja omaga.
Kui tegu puumajaga, millel puitvooderdis, ei tohiks lubada eri suuruse ja tooniga plastikakende paigaldamist kas või tänavapoolsele küljelegi. Samuti võiksid välisuksed olla sama tegumoega ja sama värvi. Paraku paistab, et osa aknaid ja uksi on nagu ette visatud: äärelauad paigaldamata, vahtpolüstürooli jäägid eemaldamata. Korrusmajade rõdud ja lodžad erinevad nii värvi kui kuju poolest: osa on kinni ehitatud, osal puuduvad piirded.
Linnas on juba mitu aastat ehitusjärelevalvajatena ametis noored ja jõudsad mehed. Noorus ja hea haridus on teretulnud, kuid milline insenerimõte nende peas liikleb ja kas kabinetivaikust nautides sellist tööd teha saab, on iseasi.
Ja miks siis need katused varisevad? Eks ikka sellepärast, et kate vilets ja katus jookseb läbi. Enamus vanu hooneid on projekteeritud ja ehitatud nii, et ka pööningul oli oma ülesanne. Et sinna valgust saada, ehitati
uugid ja vintskapid, ka on osa katuseid sopistuste, eri kallete ja kõrgusega.
Kuna katuseid on eri materjalidega remonditud, tekivad neelu- ja jätkukohtades läbijooksud. Selle tagajärjel määnduvad ja riknevad nii sarikad, roovlatid, toolvärk kui vahelaed ja kandevseinte toestus. See ongi üks peamisi põhjuseid, miks katus kokku kukub. Ka on paljud vintskapid ja uugid luukide või klaasideta, mistõttu lumi ja vihm oma töö teevad.
Sama edukalt kui räbal katus, hävitab maja ka niiskus seintes, avatäidete halb seisukord või puudumine. Uksi-aknaid pole, pätt pääseb sisse, lõhub, peksab segi, põletab.
Miks siis pole enamusel meie ajaloolistel hoonetel korralikke katuseid, fassaadi, uksi ega aknaid? Põhjuseid võib olla mitu.
1. Maja omandati pärandina, sundüürnikud tõsteti välja, üür taevasse – korterid jäid tühjaks. Kui hoones asusid äripinnad, lakkas enamik nendel tegutsenud asutusi uue aja tõmbetuultes tegutsemast. Küttesüsteemid ja elektrivarustus lõhuti, uusi ehitada ei jaksatud ja hoone jäi üksi.
2. Hoone omandati osana kinnistust, mille väärtus asukoha ja sihtotstarbe järgi oli kordi rohkem väärt kui viletsas seisukorras olev hoone ise. Sel juhul on hävimine ette määratud – saabki lõpuks lammutusloa ja kinnistu uuele hoonele vabaks.
3. Hoone koos kinnistuga omandati kinnisvarabuumi ajal, organiseeriti võimalikult kõrge väärtusega hindamisakt, taotleti võimalikult kõrge laen ja raha löödi mujal läbi. Selliste kinnistute tee lõpeb tavaliselt kohtutäituri või pankrotihalduri korraldatud oksjonil ning kuna pank oma raha sealt tagasi tavaliselt ei saa, ei anta ka võimalikule uuele omanikule enam kordategemiseks krediidti.
On juhtunud ka nii, et laen on võetud, maja korda tehtud, kuid kinnisvaramulli lõhkemine on muutnud turgu sellisel määral, et pindade võõrandamise või väljarentimise võimalus võrdub nulliga. Selle variandiga on ka endal kahjuks side olemas.
Arvan ise aimavat kõikide lagunevate hoonete seisukorra tagamaid ning omanike taotlusi selliste kaasuste tekitamisel. Õnneks on meie riigis kinnistusraamat ning äriregister avalikud ning iga huviline saab ise uurida, kes kinnisasja omanik, millised on asja puudutavad keelumärked, kui suured hüpoteegid ning teha ise järeldused.
Muinsukaitseamet on aga suhteliselt kõvapäine ning väga omas kinni. Kui ikka hoonet on korduvalt ümber ehitatud, värvikordade ja ülekrohvimistega ning ümberehitamistega mätsitud, ei peaks niiväga nõudma autentsust.
Samuti oleks linnale kasulikum, kui kas või erandina lubataks kinnistu ja hoone osade sihtotstarvet lihtsustatud korras muuta. Võimalik, et sel moel leiaksime paljudele pindadele ja hoonetele uue kasutusvõimaluse.
Lähematel aastakümnetel me vanade hoonete seisukorra paranemist ilmselt ei näe. Nende kasutuselevõtt ja uuele elule andmine sõltub sellest, milliseks kujunevad linna majanduselu, tööhõive ja linnakodanike sissetulek.
Uut kinnisvarabuumi ja märkimisväärset elukvaliteedi tõusu ei tule lähema paarikümne aasta jooksul kindlasti, nii et kõik need vanad ja väärikad ehitised jäävadki kiratsema, kuni vesi, tuli või lumi nad lõpuks võtab – nii kahju kui sellest ka ei ole.
Kuid hinge jääb kriipima ka noorema rahva üleskutse kõik vanad ehitised lammutada. Selle nõudjatele tahaks öelda, et uskuge mind: sellise kire ja oskustega, sellise maitse ja eetilise tasemega kui veel sada aastat tagasi, enam ei ehitata.