Me kõik oleme olnud tunnistajad kurvale nähtusele, kuidas masuaja tingimustes on lisandunud meie sekka neid, kel suuri raskusi eluga toimetulekul. Tihtipeale süüdistame neid tabanud viletsuses inimesi endid, eelkõige nende nõrka iseloomu.
Juhtkiri: Õng või kala?
16. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku on töötajäänute seas olnud viimastel aastatel neidki, kel kõrgharidus ja elukommetelegi suurt midagi ette heita pole. Reeglina tõusevad nad küll teistest kiiremini ka jalule, kuid samas on ehk just taoliste töötute seas kõige enam neid, kes oma muresid teistega jagama ei kipu – liialt häbi on.
Eestis tegutseb rohkesti asutusi, kes majanduslikesse raskustesse sattunuid aidata püüavad. Alati polegi see lihtne: ühelt poolt võib jääda asi bürokraatia, teisalt aga abivajajate isikuomaduste taha.
Just isikuomaduste painutamisega inimesele endale kasulikumas suunas tegeleb teiste seas ka Valgas tegutsev mittetulundusühing Domus Petri Kogu, kelle tänuväärsest tööst tänases Valgamaalases juttu on. Kusjuures võib karta, et kui nemad heitunute ühiskonda tagasitoomisega toime ei tule, suureneb tõenäosus, et sellega tuleb tegelda mõnel hoopis karmimal struktuuril – näiteks politseil.
Samas peab ka MTÜ juht Ester Liinak end inimeseks, kellele sobib keskmisest karmim töö. Ühiskond vajabki teiste seas taolisi inimesi, sest alati ainult leebusega probleeme lahendada ei saa. Seda tõestab ju kas või seegi, et tihti meenutavad õpilasedki pärast kooli lõppu sooja sõnaga õpetajaid, keda kooli ajal kõige rangemaks peeti. Mööndusega, et nad samal ajal ka õiglased olid.
Usutavasti ollakse inimeste vastu õiglased ka Domus Petri Kogus, rakendades vastavalt vajadusele vana ja äraproovitud piitsa ning prääniku meetodit. Igatahes tuleb aga asutust tunnustada selle eest, et pole piirdutud vaid supi jagamisega hädalistele, vaid püütakse tagada seda, et tulevikus taolisi abivajajaid vähem oleks. Ning kinnitust saab vana tõde, et pigem tuleks hädalisele anda õng kui kala.