«Elu siin on nõnda kole, et isegi teatrit pole!»

Esimene sihtpunkt on Koikküla. Kõige mõistlikum on ilmselt alustada kohaliku külaeluga tutvumist poe juures - on ju see küla keskpunkt. Poe ees seisab kaks meest, keda fotograaf tunneb. Üks meestest, kellele käe ulatan, vaatab otsa ja kinnitab: «Sind ma tean!»

Vaatan teda suurte silmadega ja ei suuda leida ühtegi seost, mis annaks aimu, kus minagi teda näinud oleks. «Kui Mang Lüllemäel käis ...» selgitas ta, ja siis meenus mulle järsku, et seesama Raivo küsis Igor Mangilt asjalikke küsimusi. Veider, et kohe ei meenunud.

Jätan mehed auto juurde juttu ajama ning otsustan poes ringi vaadata. Poemüüja Edda annab kiirelt ülevaate Koikkülast: olemas on lasteaed, raamatukogu, postkontor.

Edda valib hoolikalt sõnu, kui küsin klientuuri kohta. Külapoodi jõuavad peaaegu kõik elanikud, nii pensionärid kui noored, sekka «värvikaid» kohalikke. Tööd külas aga ei ole. Ja kuna linn on lähedal, käiakse rohkem seal kas säästukas või mõnes supermarketis, nii et külapoel oma kõrgemate hindadega on neile raske konkurentsi pakkuda.

Meie jutuajamise ajal astub aeg-ajalt inimesi poest läbi. Üks noormees ostab õlle, keegi toob omakorda paar õllepudelit taaraks. Umbes üheksa-kümneaastane tüdruk seisab vapralt järjekorras, kuid mõni teine saab ikka enne teda ostma.

Bez prezidenta živjom?

Kaks korda on selle aja jooksul kaubaks läinud alkohol - õlu. Muhedalt naeratav meesterahvas, kes küsib Presidendi-nimelist õlut, naerab, kui selgub, et see otsas ja tunneb vene keeles huvi: «Bez prezidenta živjom?» Leppida tuleb tal Bockiga. Alkohol näib olevat viieteistkümne minuti jooksul suhteliselt populaarne kaubaartikkel. Kell on pool üks päeval.

Väljas jalutavad kaks kõrvetavast päikesest mitteväljategevat noormeest. Otsustan nendega juttu teha, kuid nad pööravad end ringi, kui fotograafiga läheneme. Ilmselt on süüdi fotokas, mis tihti inimesi hirmutab. Naljakas, kuidas nii väike asi häbelikuks ja sõnakehvaks muudab. Mitte, et mulle võimalik pildistamine sama halvavalt ei mõjuks.

Raivo teeb meile lühikese ekskursiooni majade vahel. Ta osutab korterelamule. «See seisab tühjalt,» kommenteerib ta. Leidub veel üks-kaks sellist maja. Kuus või seitse aastat tagasi oli elu Koikkülas Raivo sõnul märksa aktiivsem. «Kui pukipiima vastuvõtmine lõpetati, hakkas kõik alla käima,» on tema arvamus. Ise peab ta siiani ühte lehma. Tööl ei käi. Elab Koikkülas alates 1982. aastast.

Uurin, millega ta oma aega sisustab. «Noh, eks tegemist on ikka. Käin Tahevas näiteks oma 80aastast ema vaatamas,» jääb ta lõpuni ebamääraseks. Koikkülaga on mees harjunud - rahulik ja omavanuseid palju. Suurim mureallikas on tööpuudus. Võiks eeldada, et tema olek on negatiivne. Ei, ta on hoopis naerusuine ja jutustab rõõmuga. Näitab töömehi, kes endisest katlamajast garaažiks muudetud hoonele katust panevad.

Mereriisist tervisejook

Siis otsustab Raivo pesu kuivama viia. Meie asume aga edasi sõitma. Kuid ehk veidi vara. «Kas mereriisist oled kuulnud?» jõuab ta meile järele. Kes ei tea, siis tegemist on riisisarnase seenega, millest saab teha tervisejooki. Igal juhul lahkun Koikkülast potsiku mereriisiga ja loodan, et temaga kuuma käes midagi ei juhtu ... On ta ju elusolend.

Järgmine peatus: Taheva. Elanikke umbes 80. Ja mitte ühtegi inimest ei ole näha. Külaseltsi maja on ka suletud. Kohalikus poes räägib omanik Eduard, et ostjaid on vähe ja linnapoed teevad oma müstiliselt madalate kampaaniahindadega elu raskeks. Inimestel pole tööd ja noori vähe. Nagu külaelu ikka. Hingitseb. Meie sealoleku ajal tuleb poodi üks klient ning lahkub grillvorstidega ja viinapudel taskus.

Edasi liigume Harglasse. Bussipeatuses istub kirjus dressipluusis mees, valge kilekott murul. Käis seenel ja ootab seente kokkuostuautot. Tema jutust jääb kõlama, et tööd pole. On terve elu Taheva vallas elanud ning toodi hiljaaegu kohalikku sotsmajja. «Varbad võeti maha,» osutab ta vasakule jalale. Põhjuseks käre pakane.

Võrkpalliplatsil kohtume viie noormehe ja kahe neiuga, kes võrku mängivad. Peaks mainima, et kidakeelsete noortega, sest esitatud küsimusetele vastab üks noormees ühesõnaliselt. Vähemalt on noortel millegagi suvel tegeleda.

Otsustame, et käime ka Taheva sanatooriumist läbi. Sealse hooldekodu juures puust varjualuse all istuvad kaks vanemat meest. Erik ja Jüri. «Tead, siin on liiga vaikne,» sõnab Jüri. «Mis ikka teeme, puhkame, istume ja vahetame muljeid. Aga viga pole.» Meeste sekka tulevad veel Lembit ja Fjodor.

Erik mainib jutu sees, et oli Leningradis sõjaväes. Ta vaatab hindavalt fotograafi fotokat. «Tervele roodule tegin siis pilte,» meenutab ta. Kuid kohaliku elu kohta ütleb mitu korda naerdes: «Elu siin on nõnda kole, et isegi teatrit pole!»