Maaelu üheks võtmeküsimuseks võib ilmselt pidada konkreetselt iga paikkonna koostöövõimekust. Eestlane on harjunud ja nõus küll koos vaba aega veetma, ent ühist rahateenimist takistab siinmail küllap sügavalt juurdunud Pearu ja Andrese sündroom. Ise ei tee ja teistel ka ei lase teha!
Sedavõrd hämmastav aga tundus Valgamaa Partnerluskogu korraldatud õppereisil kogetu. On lausa uskumatu, et ühes Austria külakeses lubab keegi kõrvalist oma maal kasvavate kõrvitsate kallale. Ometi on see fakt nüüdseks dokumenteeritud ning ka meie maakonna rahvale teada antud.
Kas ka eestlane kunagi nii kaugele jõuab, et oma maale naabrimeest toimetama lubab, seda ei oska öelda, kuid tore on, et võimalikku pretsedenti on põhjamaalased oma silmaga näinud.
Küllap peale igat õnnestunud reisi vaetakse üsna põhjalikult kogunenud tulemit ning ettevõtlike inimeste peades hakkavad vahel ka (õnneks) ringlema lausa riukalikud mõtted, kuidas nähtut enda huvides teenima panna. Tõenäoliselt partnerluskogu rahvas seda loodabki, et läbi maailmapildi avardumise tõuseb tulu ja kasu ka Maarjamaa kodudesse.
Ent partnerluskogu laiem eesmärk pole siiski reisimise vahendamisega tegelemine, vaid eelkõige püütakse ärgitada ettevõtlike inimeste, ettevõtete ja ühenduste tegemisi, mis tooksid maapiirkondadesse juurde nii rahalisi ressursse kui ka töökohti.
Nii võib ehk lähiajal ka Valgamaal juhtuda pretsedent, et ühelt maalapilt lõikavad kasu kokku kolm või enam perekonda. Kõrvitsanäidet edasi ekspluateerides võiks väita, et see mudel sobiks ka meie ühiskonda väga hästi, sest kõigil pole ei oma maalappi ega oma majagi. Mis viga ühiskorterist naabri maale toimetama minna.
Ühel maalapil toimetamine on ilmselt kasulikum ka loodushoiu seisukohalt. Nii mõnigi põllusiil saaks oma tõelist palet avaldada põllu- ja metsalillede liigirohkust näidates.
Mida erinevamaid koostöövorme osatakse välja mõelda, seda kasulikum on see paljudele.
Nii et kõrvitsaseemned mulle, õli sulle ja põlluväetis preemiaks veel maaomanikule. Elagu kõrvitsad ja nendest saadav tulu!