Riigi oras vajab vihmasopsu

Aastavahetuse paiku ületas töötute arv Eestis 100 000 piiri. Nii sünge numbri mõjul mahenes silmanähtavalt võimuliidu juhtpoliitikute retoorika. Isamaa ja Res Publica Liidu liidrite kõnepruuki siginesid jaanuaris sõnapaarid «hooliv konservatism» ja «sotsiaalne hoolivus.» Mart Laar raputas endale lausa tuhka pähe ülestunnistusega, et ta enam ei arvagi, nagu kõik töötud ise oma saatuses süüdi oleks.

Üksjagu on teisenenud ka peaminister Andrus Ansipi igikestev optimism. Valitsusjuht, kes veel õige hiljuti eitas igasuguseid probleeme, räägib nüüd sellest, et Eesti riik oli nii suureks töötuse laineks hästi ette valmistunud ja suudab töö kaotanuid tõhusalt toetada.

On tõsi, et sajandi alul sotsiaaldemokraatide loodud töötuskindlustuse toel saavad koondatud enam kui pool aastat suhteliselt valutult ära elada. Riigiisad on aga pannud silmad kinni fakti ees, et Eesti on langenud pikaajalise töötuse küüsi.

See tähendab, et need tuhanded, kes pole seitsme kuu vältel tööd leidnud, peavad edasi leppima vaid 1000 krooni kanti jääva töötu abirahaga. Lisaks on raskes seisus need tuhanded, kellele töötukassa hüvitist ega riik töötutoetust ei maksa. Hinnanguliselt kasvab selliste töötute peredes 15 000 last ning puuduses või koguni süvavaesuses elavate laste koguarv ulatub meil 30 000ni.

Iga põllumees teab, et põuane ilm orase kasvufaasis head saaki ei tõota. Praeguses sügavas kriisis ongi kõige haavatavamad lapsed – meie homsed toitjad, kes pahatihti pere majandusraskuste tõttu teistest enam kannatavad.

Neid lapsi ja peresid ei aita riigiisade jutt hoolivusest. Tühjad ja kõlavad sõnad ei toida, nendega ei saa lastele riideid osta ega küttearveid maksta. Veelgi enam, me ei tohi käituda džungliseaduste alusel ega nõrgemaid jalge alla tampida, et tugevamatel ninaots rohkem vee peale ulatuks. Sotsiaaldemokraatlike väärtuste järgi on riik kõigi kodanike kodu, kus hoolivust ja solidaarsust kõigile pereliikmetele jätkuma peab.

Vähem juttu ja rohkem tegusid, sõbrad! Sotsid haarasidki härjal sarvist ja esitasid viimaste nädalate jooksul Riigikogus neli ettepanekut. Tegu on konkreetsete ja selgelt sihitud sammudega, mis kiirelt elluviidavad ega nõua riigilt ülejõu käivaid kulutusi. Nad ei aita kedagi haljale oksale, kuid leevendavad kümnete tuhandete inimeste olukorda ja võimaldavad masu valutumalt üle elada.

Parlamendis ootab teisele lugemisele saatmist sotsiaalhoolekandeseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis lõpetab ära olukorra, kus paljud majandusraskustes pered jäävad sisuliselt lapsetoetuseta. Nimelt loetakse praegu lapsetoetused toimetulekutoetuse määramisel pere sissetuleku hulka, mille võrra saadakse vähem toetust.

Lapsetoetus olgu toetus lapsele tema kasvamise ja arenemise teel. Sotside ettepaneku seadustamine aitaks tuhandeid lastega perekondi, kus vanemad või siis üksikvanem töötuks jäänud.

Samuti tahame ühemõtteliselt sätestada, et puudustkannatavaid inimesi ei tohi jätta toimetulekutoetuseta, kui nad on oma lähedastelt rahalist abi saanud. Ehk sugulaste ja sõprade annetusi, kingitusi ja ka rahalist tuge pangalaenu tasumisel ei tohi toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetuleku hulka lugeda.

Meie erakonna algatatud peretoetuse seaduse muutmise eelnõu kohustaks aga riiki maksma täiendavalt 450kroonist igakuist toetust lastele, kelle töötud vanemad ei saa ei töötuskindlustushüvitist ega töötutoetust. See abinõu vähendab oluliselt laste vaesusriski sattumist.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse parandus tagab ravikindlustusega hõlmamata isikutele üldarstiabi ehk õiguse perearstiteenusele. Eelnõu seadustamise korral tekib enam kui 60 000 ravikindlustamata inimesel õigus pöörduda perearstide poole samadel alustel kindlustatutega.

Olgu need seaduseelnõud justkui jaanieelne vihmasops põuast närtsivale viljapõllule, mis toob leiva tööinimese lauale ega riku samas ära meie kõrgklassi kaunist rannailma. Need sammud tuleb vältimatult astuda, kui me ei taha, et puudustkannatavate perede lastest kujuneks uus niinimetatud heitunute põlvkond, kellele haridus ja töö tabud.