Valgas Transpordi tänava äärses orus pidasid mitme riigi ajalooklubid maha näidislahingu.
Näidislahing „Valgamaa 1944“ tekitas vastakaid arvamusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suur osa pealtvaatajaist olid selles eas, kes pole sõjaväljal olnud. Tunnistati, et kõhedust ei tekitanud mitte niivõrd paugutamine, vaid haavata- või surmasaanu kukkumine. Sõjamöllu elati sisse ja unustati, et tegemist on näidislahinguga.
„Ma ei taha sõda!" hüüdis isa õlgadel väike tüdruk, kui üle vaatajate peade kihutas lennuk.
„Üks on põõsa taga, anna tuld!" hüüdis eakas mees.
„Milleks seda kõike vaja on, mu mees langes Sinimägedes ja nüüd pean seda lahingut siin vaatama," lausus üks naine. Teine tonksas külge ja manitses, et vaadaku vaikselt või mingu koju.
Keegi ei taha sõda, kuid olnut ei saa unustada, seepärast püüavadki ajalooklubid taastada vanu relvi, mundreid, sõidukeid ja teevad näidislahinguid.
Kõik ajalooklubid on apoliitilised ja mõistavad sõja hukka.
Publikule taheti anda mõista, mis tähendab olla sõdur lahinguväljal.
Pikemalt lugege järgmisest Valgamaalasest.