Paljastati Vooremäe ajaloolised saladused

Puka vallas asuval Pikasilla Vooremäel teostatud arheoloogilised väljakaevamised paljastasid nii kesk- kui kiviaja inimeste elutegevuse jäljed. Kümnel ruutmeetril tuli päevavalgele 650 leidu.

Puka vapil on kujutatud kolme hõbedast tähtristiga ümbritsetud kuldne sokupea rohelise kilbi foonil. Sokupea tuleneb endise Puka mõisniku Thomas Bocki nimest, mis tähendab saksa keeles sokku. Tähtristid aga tähistavad kolme Puka valla territooriumil paiknevat muinasaegset eestlaste linnamäge: Kuigatsi ja Kivivare linnamägi ja Pikasilla Vooremägi.

Neljapäeval esitlesidki arheoloogid kohalikele elanikele Pikasilla Vooremäe ajaloo esimeste arheoloogiliste kaevetööde leide.

«Oleme siin töötanud eelmise nädala kolmapäevast alates. Meie tegevus pälvis kohalikes elanikes väga suurt tähelepanu, iga päev käis keegi ikka läbi. Nii otsustasimegi enne tööde lõpetamist kutsuda külarahva kokku, et neile uurimistööde käiku tutvustada ning näidata ka huvitavamaid leide,» rääkis kaevetööde juht Martti Veldi, Tartumaa muinsuskaitseameti vaneminspektor arheoloogiamälestiste alal.

Külarahvas sai teada, et Vooremäe ajalugu ulatub keskmisse ja nooremasse kiviaega. Loodeti leida viiteid ka viikingitele, ent paraku seekordsed leiud tulemust ei kandnud, küll aga paljastus kohe esimeste labidatäite järel õhukese mullakihi alt 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi alguse inimtegevuse jäljed.

«Esimesed leiud tulid kohe mätaste alt ning nende põhjal võib oletada, et tegemist on varakeskaegse perioodiga. Kõik viitab sellele, et Vooremäe meenutab omaaegset linnalist asumit,» selgitas Veldi.

Kaevetööde jätkudes tuli ette tükk tühja maad, ent siis hakkasid paljastuma ka kiviaja inim­a­sustuse jäljed.

«Vooremägi ja selle jalam on olnud asustatud nii keskmises kui nooremas kiviajas. Keskmisele kiviajale ehk mesoliitikumile, mis jääb ajavahemikku 9000–5000 aastat enne Kristust, viitavad leiud mäe pealt. Tegime igaks juhuks ka proovikaevamise mäe jalamilt ning endilegi üllatuseks avastasime kohe ühe suure savist anuma killud,» rääkis kaevetööde juht haruldasest ja ootamatust leiust.

Mäe alt leitud suur ­keraamiline anum viitab asjaolule, et inimasustus on Vooremäel kestnud ka peale Võrtsjärve taan­dumist. Mesoliitikumi ajal elati saarekesel, ent peale vee taandumist, siis juba neoliitikumi ehk noorema kiviaja aegu, mis kestis aastast 5000–1800 enne Kristust, jätkus elutegevus paljastunud saare jalamil.

Meie eellased olid Martti Veldi sõnul praktilise ellusuhtumisega: elati sageli just veekogude, eriti mageveekogude vahetus läheduses, kus oli võimalus end kalastades rahuldavalt ära elatada.
Arheoloogidega kohtunud külarahvas päris muu hulgas ka Vooremäe kohta käivate legendide kohta, mis jutustavad mäe all peituvatest keldritest ja käikudest.

«Mäe keskel on tõesti üks lohk. Uurisime seda meetri sügavuselt puuriga, aga väidetavat pinnase vajumise põhjust seletada küll veel ei oska,» vastas Veldi pärimistele.

Nii Milvi Katt kui Aksel Tiideberg, kes kogu elu Vooremäe lähistel elanud, teadsid pajatada nii mõnegi huvitava loo rahvapärimuste vallast.

«Siin liiguvad legendid Voore Andresest, kes olevat kõva kaupmees olnud,» rääkis Milvi Katt.
Kinnituseks kaubanduse olemasolule keskajal lisas Veldi omalt poolt, et sellele viitavad kivikeraamika killud ja paar leitud münti. «Siinmail kivikeraamikat ei valmistatud, ilmselt toodi see sisse Saksamaalt, kus seda valmistati,» selgitas Veldi.