Viimasel ajal esitatakse mulle järjest enam küsimusi, kas kiiresti suurenevale töötute hulgale ikka supiköögis ruumi on. Töötuks jäämisest supiköögini on õnneks pikk tee, millel on mõned päästvad vahejaamad.
Rindeuudised sotsiaalvaldkonnast: supiköögis kohti on
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Töötuks jäämine on kindlasti igaühele ja tema perele traagiline olukord. Kindlasti tasub ka töötavatel inimestel mõelda, kas tema töökoht on ikka igavene, kas rahaliselt parematel aegadel ei tasuks panustada uute oskuste õppimisele, säästmisele ja säästvamale eluviisile.
Nüüdisaegsete oskuste õppimiseks on töötavatele inimestele käivitatud spetsiaalsed tasuta koolitusprogrammid. Neid pakutakse ka Valgamaa kutseõppekeskuses, kus saab näiteks arvutiõpet, ettevalmistuse koka või müüja ametiks, teadmisi nüüdisaegsetest puhastusvahenditest, omandada erialast inglise keelt.
Tuleb lähtuda sellest, et elame kiirete muutuste ajastul ning isegi kümme aastat tagasi omandatud erialased teadmised ei pruugi enam konkurentsivõimelised olla. Kõige kindlam on omada oskusi erinevate ametite pidamiseks.
Tähelepanu peaks pöörama ka sellele, et töötamine oleks läbinisti seaduslik: et oleks sõlmitud töölepingud, et ei võetaks vastu ümbrikupalka, kas või osalist. Alles töötuna saavad paljud aru, missuguseid tagasilööke on toonud hetkeline maksudeta hõlptulu, on see siis haigusrahast, koondatu garantiidest, töötuskindlustusest või töötu abirahast ilmajäämine.
Töötuks jäädes tuleb aga hirmu ja häbi tundmata nõutada riigipoolseid sotsiaalseid tagatisi. Koondatule on ette nähtud töötuskindlustushüvitis, mis esimesed kolm kuud on 50% koondatu eelnevast töötasust, vähenedes hiljem 40-le.
Uus töölepingu seadus tagab jõustumise korral alates 1. juulist töötuskindlustuse ka omal soovil töölt lahkunule, seejuures 40% eelnevast palgast töötuskindlustushüvitisena. Koondatu töötuskindlustushüvitis tõuseb 70 %-le. Kui töötul hüvitisele õigust pole, hakkab ta saama töötu abiraha 1000 krooni kuus.
Tööturuameti vahendusel pakutakse mitmeid teenuseid, mis võimaldavad olemasolevate oskuste säilitamist või tööturule tagasipöördumist uuel erialal. Samuti on ameti vahendusel võimalik ise tööandjana alustada: pakutakse ettevõtlusalast koolitust ja stardiraha isetegemise alustamiseks.
Oluline on ka see, et aktiivsele töötule on tööturuameti kaudu tagatud ka ravikindlustus, seega ei jää ükski töötuna arvel olija arstiabita.
Seadustega on kehtestatud teatud sotsiaalse turvalisuse miinimumtasand, mille peab tagama eelkõige kohalik omavalitsus. Kui riiklikud sotsiaalkindlustusmeetmed (pensionid, lastetoetused, töötuskindlustus, töötu abiraha) ei ole piisav, tulevad appi sotsiaalhoolekande meetmed.
Minimaalseks äraelamiseks tagatakse sissetulek toimetulekutoetuse kaudu. Seda makstakse perele, et katta tema elamispinna kulud ja jätta elamiseks riiklikult kehtestatud toimetulekupiiri suurune summa. See on 1000 krooni pere esimese ja 800 krooni iga järgneva pereliikme kohta.
Toetus on küll väike, kuid võimaldab minimaalse äraelamise, vähemalt ei kaotata üürivõlgnevuse tõttu elamispinda. Lisaks on kohalikel omavalitsustel rida täiendavaid sotsiaaltoetusi väikese sissetulekuga peredele muude hädavajalike igapäevaelu kulutuste katmiseks.
Toimetulekutoetus arvestab kõigi pereliikmete sissetulekuid, ka seda, et laste arvelt on sissetulek kõige väiksem. Toetuse saajate arv Valgas tõusis oluliselt mullu detsembris, võrreldes eelmise aasta sama ajaga on tõus keskmiselt 22%.
Märtsis Valgas toimetulekutoetust saanud 340 perekonna puhul oli toetuse saamise põhjus 80% juhtudel pereliikme töötus, 30% olid lastega pered.
Küll pole aga märkimisväärne osa toimetulekutoetuse taotlemisi seotud värskelt töötuks jäämisega. Ühelt poolt on see tingitud töötuskindlustuse saamisest. Teisalt, nagu ka tööturuamet on täheldanud, registreerivad end töötuna isikud, kes pole ka varem töötanud; registreeritakse end töötuks «kindluse mõttes» või seonduvalt pere peamise toitja töötuksjäämisega.
See tähendab, et suur hulk isikuid ei töötanud ka nii-öelda õitsengu ajal, kuid see polnud pere jaoks probleem, sest elatist teenis teine pereliige. Vaeseks jäänud perede olukorda on pigem mõjutanud välisriikide tööjõuturu äralangemine kui kohapealt töökoha kadumine.
Supiköögid ja vana kuub on viimane abistamismeede. Need näitavad, et mingil põhjusel on inimene välja jäänud kõigist eelnevatest abisüsteemidest. Toidu- ja riideabi võib aga olla ka täiendav tugi muude meetmete kõrval.
Töötute massiline tung supiköökidesse on ajakirjanduslik müüt. Tallinnast saabuvad rindeuudised supiköökidesse kuhjunud abivajajatest on küll reaalsed, kuid keegi pole eriti uurinud, mis põhjusel inimesed sinna sattunud on.
Kindlasti ei ole need aga värsked töötud ja kindlasti ei ole supiköök nende ainukene toiduallikas. Pigem on tegu inimestega, kes oleksid olnud asutuse klientuur ka headel aegadel, kelle sissetulek pole kunagi stabiilne olnud, näiteks elatuti juhutöödest.
Valgas supiköögis ei tegelda pelgalt supi jagamisega. Kolm korda nädalas on menüüs korralik supiports koos magustoiduga ja kaks korda nädalas praad koos magustoiduga. Toidukorra eest maksab linn ning osaliselt ka sööjad ise, kelle sissetulek seda võimaldab.
Teenust osutab kirikukoguduse moodustatud mittetulundusühing Domus Petri Kogu, kes tegeleb ühtlasi pikaajaliste töötute tööharjumuse taastamise programmiga, milles on nii töised tegevused kui ka nõustamine ja eneseabi.
Tõsine probleem on alkoholisõltuvus, millega toimetulemiseks on kahjuks väga vähe riiklikke meetmeid. On vaid võimalik veenda inimest pöörduma psühhiaatri juurde, kes kirjutab välja ravimid alkoholitungi vähendamiseks, kuid tõsiseltvõetavad nõustamis- ja rehabilitatsiooniteenused on kättesaadavad vaid väga vähestes kohtades ning eelkõige sõltub kõik inimese tahtest.
Olulisima abinõuna majanduskriisi tingimustes on Valga linna sotsiaalhoolekandes vaja tegeleda elamispindade tagamisega seda vajavatele perekondadele. Praeguseks on linnavalitsuses töös mitmeid lahendusi linnale kuuluvate elamispindade arvu suurendamiseks.
Kodutuks jäämist igal juhul karta ei tasu, siiani oleme suutnud elamispinna võimaldada kõigile abivajajatele.
Igal juhul tasub oma muredega minna sotsiaaltöötajate juurde. See on sama normaalne, kui minna haigeks jäädes perearsti juurde.
Nagu haiguste ennetamiseks tuleb tervislikku eluviisi harrastada, tuleks ka elamisega hättasattumist ennetada. Vähendage asjatut tarbimist, ärge selleks mingil juhul võtke kõrge intressiga kiirlaene, mõelge säästlikumale eluviisile, miks ka mitte kevadel kartul maha panna ja sügisel seenel käia.