Peaminister Andrus Ansipi sõnul on Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso eelmisel nädalal välja käidud ettepanek rahvusriikide föderatsioonist teatud osas kindlasti Eesti huvides. «Praegu oleme ju järjest teinud otsuseid, mis tihendavad koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide vahel,» sõnas ta Tallinnas vastuseks Brüsselist tulnud ja Euroopa üldsust rabanud avaldusele, milles ei varjatudki enam ühisriigi loomist lähemal ajal.
Tegelikult pole teadjates ringkondades ühendriigi idee mingi uudis. Sellest on räägitud kümneid aastaid. Senini on aga Eesti enda otsustajad poliitikud püüdnud mõtet oma rahva ees varjata. See on ka mõistetav. Eestlastele vannuti ju 2004. aastal, mil kaks kolmandikku rahvast liitu astumise poolt oma hääle andis, et läheme riikide liitu ja igasugusele föderatsioonile on Eesti kindlat vastu.
Alles selle aasta 7. juulil andis rahvusringhääling teada Kristiina Ojulandi arvamuse. «Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus,» kinnitas eurosaadik Eesti rahvale.
Pean aga lugejaile kahetsusega teatama, et nii see intervjuu kui arvukad teised, kus Eesti poliitikud on Euroopa Ühendriike nimetanud kaugeks tulevikuks, on kantud pooltõest ehk valest.
Ojulandi avaldus rahvusringhäälingus kõlas täpselt nädal pärast niinimetatud Spinelli grupi memorandumi avaldamist, millest Eesti poliitikud palju ei rääkinud. Küll tutvustas seda Delfis ja Tallinna Televisiooni saates «Meedia keskpunkt» teleprodutsent Toomas Lepp.
«Memorandumi kirjutasid Euroopa endised ja praegused tippjuhid alla 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu,» rääkis ta telesaates.
Memorandum algab sõnadega: «Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Vajame kiiresti «Federal Acti» (Föderaalset lepingut) ...» Meenutagem, et superriigi ideest olid omal ajal huvitatud nii Lenin, Trotski kui Stalin.
Eesti rahvale on ühisest euroriigist raske rääkida ka selle pärast, et alles me ühest liidust välja saime ja raskeks kujuneb uude liitriiki astumise vajaduse põhjendamine. Vaatamata sellele peab üldrahvalik diskussioon õige pea algama.
Kuigi liitriigi moodustamine nõuab aluslepingute ümber tegemist ja võib-olla ka uut rahvahääletust igas riigis, püütakse Brüsselis ajada asju võimalikult kiiresti ja avalik arvamus tuleb õige pea ka Eestis liitriiki toetavaks muuta.
Eelpool toodust võib jääda mulje, et seisan Euroopa Ühendriikide ideele vastu. Pean tunnistama, et mitte väga. Esiteks kaotasime faktilise iseseisvuse juba Euroopa Liitu astudes ja ESMi dokumentidele alla kirjutades.
Teiseks tundub mulle, et eestlased ise oma riigi juhtimisega väga hästi hakkama ei saa. Kahekümne aastaga pole me suutnud luua ei efektiivset tööstust, jõukat keskklassi, tõhusat tervishoidu, normaalset sotsiaalhooldust ega haridussüsteemi. Meie hinnad on kõrged, palgad aga Euroopa madalaimad ja pensionid Euroopa viletsaimad. Noored lahkuvad kodumaalt, külad surevad välja.
Mulle tundub, et eestlane on paremat elu väärt. Ehk suudame Brüsseli suurema juhtimise juures edukamad olla. Pealegi pole meil mingeid valikuid. Asi on ammu otsustatud.
