/nginx/o/2018/04/23/7805166t1hfa05.jpg)
Lugesin Valgamaalasest huviga intervjuud Taheva vallavanema Monika Rogenbaumiga. Teadupärast on ta üks tugevamaid vallajuhte maakonnas ning elu vallas on tema juhtimisajal oluliselt edenenud. Just selles vallas on põhjalikult arutletud omavalitsuste ühinemise üle, aga lõplikku otsust pole vastu võetud.
Ka väikeses Õru vallas ei ole elu seisma jäänud ja nemad ei ole kuigi häälekalt ühinemispartnereid otsinud, vaid leidnud võimalusi, kuidas teenuseid ja vaba aja veetmise võimalusigi pakkuda. Nii et arvamusi omavalitsuste liitmise ja mitteliitmise kohta on maakonnas seinast seina.
Praegu, mil omavalitsused üksteise järel vallastaatuse saamise 20. aastapäeva tähistavad, tehakse kokkuvõtteid toimunust. Aga küsitakse ka, mis saab edasi, sest juba aastaid räägitakse haldusterritoriaalsest reformist.
Ajapikku on ka poliitikutele selgeks saanud, et ainult piiride muutmisega elu ei muutu ja see, mis esmapilgul näib suure kokkuhoiuna, võib kohalikele tähendada hoopis lisanduvaid kulutusi ja asjaajamise kaugenemist.
Kas on võimalik midagi ühiselt ette võtta ja kohaliku omavalitsuse omapoolsete ettepanekutena välja pakkuda, et halduskorralduse paigalseisust edasi liikuda? Nii küsiti Eestimaa valdade ja linnade üldkogul Tallinnas. Küsimus on endiselt õhus. Ümberkorralduste eesmärk peab olema kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, samuti tuleb juba lähiajal lahendada maakonna terviklikkuse tagamise küsimused.
Kui veel pikalt mõtleme, suureneb teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse ebaühtlus ja väheneb eri piirkondade konkurentsivõime. Maaelu soikub väljarände suurenemise ja elanikkonna vananemise tõttu. Ootused valla juhtidele on suured, aga neil napib raha suuremateks ettevõtmisteks.
Iseküsimus on, kas üksikute valdade liitmine raha juurde toob. Riik saaks oma ettevõtmistega olukorda küll parandada. Värske, kuid järjekordne näide regionaalse koostöö puudumisest on postkontorite sulgemine Valgamaal.
Lahendamata on omavalitsustele arendustegevuseks vajalike maade nende käsutusse andmine, maamaksu kaotamine võtab ära ühe osa kohaliku omavalitsuse sissetulekust.
Kui õpetajate palkade tõusuks ei tule raha riigieelarvest, siis kust peaks selleks vajamineva summa võtma kohalik omavalitsus? Toetust vajatakse tegelikult juba praegu maakonnaraamatukogude ülalpidamise ja tervisespordikeskuste arendamise tarbeks.
Mõndagi on ära tehtud väikeettevõtluse arendamiseks maal, aga paraku näitab statistika, et suhteliselt väike osa innukalt alustanud ettevõtteid jääb pikemalt tegutsema. Mul on hea meel, et Kaagjärvel taas kauplus avati – aga milliste raskustega seal tuleb rinda pista. Samuti on mõnevõrra ilustatud jutt, et tegutseda võiksid kohalikud juuksurid ja kingsepad.
See kõik mängiks rolli, kui rahvas maalt ei lahkuks, vaid noored pered tuleksid just sinna tagasi. Kuhu uusasunik kõigepealt sisse astuks? Eks ikka vallavalitsusse, kus on teave tegutsemise võimalustest, kust saab loa oma maa peale uut elamut ehitama hakata ja nii edasi.
Mida lähemal on vallavalitsus inimestele, seda hõlpsam on suhelda. Kui tahame rääkida suurvaldadest, peame rääkima ka bensiinihindadest ja neid kergitavatest aktsiisidest, millest sõltub bussiliinide käigusolek ja oma autoga liikumine.
Õige ettevaatlik peab olema kohalike koolide ja lasteaedade sulgemisega. Kindlasti on nii mõnigi pere püsinud Õru valla maadel tänu sellele, et mingid lasteasutused on olemas. Kas see kool aga siis alles jääb, kui see omavalitsus Tõlliste valla või Valga linnaga liidetakse?
Küsimusi, mida valla juubelikõnes esile tõsta, on tegelikult palju, aga heameel on selle üle, mida meie omavalitsused siiani on saavutanud, olgu see või üks valda juurde tulnud perekond, äsjahööveldatud teelõik või kordaläinud pidu külakeskuses.