Kelle asi on Eesti?

Inimeste puudus kummitab peaaegu kõiki elualasid. Kui eestlasi on vähe, on vähe eesti kirjanduse lugejaid ja raamatukogude külastajad, vähe teatriskäijaid ja kodumaise muusika kuulajaid, vähe on ka postkontorite, pankade ja poodide kliente. Siis on ka hind kõrge, dotatsioon kallis, palgakulud katmata ja koondamine ning uste sulgemine pidevalt ähvardamas.

Eesti summaarne sündimuskordaja oli 2011. aastal 1,52. Sisuliselt näitab see number, mitu last sünnib iga naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks see number aga olema vähemalt 2,1. Viimati oli see number meil nii kõrge laulva revolutsiooni päevil.

Mind on alati imestama pannud, et ei tea kelle lapsed need siis Eesti elu edendama peaksid, kui peredes on järeltulijaid keskmiselt alla kahe. Teisalt tunneb eestlane end juba peaaegu kangelasena, kui tal on kasvatada kaks last.

See suhtumine peab muutuma ja me peame lisaks lapse saamisele hakkama senisest rohkem väärtustama ka peres kasvavate laste arvu. Praegu aga suhtutakse pere neljanda, viienda või kuuenda lapse sündi sageli kui tööõnnetusse või pere rasketest majanduslikest oludest tingitud äriprojekti.

Suure pere vanemad on justkui veidrikud, kellel pole pereplaneerimisest aimu. Lasterikkus on justkui kuues varvas, mida peaks ühiskonna eest kui mitte peitma, siis vähemalt mitte ka eksponeerima.

Õnneks on sündimus Eestis viimasel kümnendil suurenenud. 2010. aastal jõudsime isegi selleni, et sündide arv ületas surmade arvu – tõsi küll, ainult 35 inimese võrra. Kuid möödunud aasta tõi tagasilöögi ja meil sündis koguni 1146 last vähem kui aasta varem. 1146! Ühe aasta põhjal on raske teha põhjapanevaid järeldusi, kuid muretsema paneb see number küll.

Me kõik tahame, et meil oleks hea töö ja me ei peaks toimetuleku pärast muretsema. Tahame, et meil oleks õnnelik pere ja ilus kodu, kus saaks tegeleda hobidega ja suhelda sõpradega. Aga mis kodu see on ilma lasteta?

Laste arvu vähenemise põhjused on peidus selles sotsiaalses keskkonnas, kus elame, ja neis väärtustes, mida ühiskond kannab. Pere loomist lükatakse edasi kartuses, et ei suudeta pakkuda lapsele piisavalt turvalist keskkonda. Enne on vaja kapitali koguda ja korralik elamine soetada.

Paraku ei ole vanemate panus laste kasvatamisse seni piisavalt väärtustatud. Kui tahame, et rahvas kestaks ja lapsi sünniks, peame emade tööd senisest rohkem hindama. Praegu on aga emade palgad ja seetõttu ka pensionid tihti väiksemad kui neil, kes pole üldse lapsi üles kasvatanud. Selline ebaõiglus tuleb lõpetada.

Üks võimalus olukorda parandada on vanemapensioni kehtestamine. See väike lisatugi ei ole põhjus, mis hakkaks kohe ja kiiresti iivet tõstma, kuid paljudele peredele on see suur summa ja annab tulevikuks lisakindlust. Samas ei piisa ainult ka sellistest pragmaatilistest stiimulitest.

Nagu riigiaparaat ei saa meie peredesse lapsi sünnitada ega neid üles kasvata, ei saa riik kehtestada ka väärtushinnanguid. Selliste sammudega saab aga riik anda oma kodanikele sõnumi: kui kasvatad lapsi, siis seda ka hinnatakse. Ja pigem suurema, mitte väiksema pensioni kaudu, nagu seni on kahjuks olnud. See on koht, kus kogu ühiskond peab ühiselt läbi ühise eelarve meie peredele appi tulema.

Sellele, et Eesti ühiskonna väärtused on nihkes, on tähelepanu juhtinud juba Lennart Meri, kes ütles, et oleme olnud edukad kõiges peale Eesti väärtussüsteemi taasloomise.

Moodsa aja virvarris on jäänud tagaplaanile need väärtused, mis aitavad meil rahvana kasvada ja hingata. Perekond, kodu, vaba iseolemise tahe, austus selle vastu, mis on olnud ja nende vastu, kelle järeltulijad me siin maal oleme. Kui me neid alusväärtusi oluliseks ei pea, ei aita ka riigi toetused.

Valitsus saab astuda konkreetseid samme nagu vanemapensioni kehtestamine, kuid valitsus ei saa kehtestada väärtusi. Edasine on kõik juba iga Eesti inimese enda käes, sest kuidas me ka ei tahaks ja ükskõik kui ideaalne me riik ka ei oleks – lapsi sünnitada ja kasvatada saavad ikka eestlased, mitte Eesti riik.