Kuidas kinonäitamise kohta öelda võib, on see enamikus maakondades olemas?

«Enamuses on olemas, aga küsimus on, mis tasemel.

Samas ei peitu küsimused ainult tehnilise poole peal, vaid ka selles, kuidas Eesti filmi, väärtfilmi või ka tavalist peavoolufilmi paremini turundada. Kuidas maakohas võiks kino pidama jääda?

Olen praeguseks aru saanud, et kui kohapeal on entusiast, asi toimib. Kui aga teda pole või tal ei ole valla või linna tuge, ei aita siin midagi.»

Aga siiski, ega kino ei ole ainult Tartus või Tallinnas?

«Absoluutselt.»

Missuguseks võib hinnata Valgamaa kinokultuuri taset?

«Head keskused on olemas. Hea üllatus oli Puka, kus on väga palju vaeva nähtud ning olemas ka tore kinonäitaja. See oli tõesti superkogemus!»

Palju on räägitud, et sellist kinoskäimist nagu nõukogude ajal tänapäeval enam ei eksisteeri, aga saan aru, et teie kogemus seda ei kinnita.

«Eks muidugi mõtlesin, et olukord on hullem – ei olegi enam peaaegu ühtegi kino järel. Et inimesed ei taha enam teha ja nad on alla andnud. Ka seda suhtumist on meil aeg-ajalt.

Tavaliselt on aga nii, et kui nende inimestega rääkima hakata, on probleemid hoopis teised ja see negativism on millegi muu peegeldus. Et kino nüüd keegi näidata ei taha, seda ma ei kogenud.

Tahetakse küll, et riik rohkem aitaks. See aga puudutab regionaalpoliitikat. Inimesed tahavad, et riik ääremaid ära ei unustaks.»

Kuivõrd praegu on riik kinosid toetanud?

«Eelmisel aastal tõepoolest panime kinni programmi, mis toetas eelkõige maakinode tehnika soetamist. Paraku läheb tehnika galopiga eest ära ning raha, mida suudame programmi raames eraldada, enam palju ei aita.

Mida aga riik toetab, on alternatiivkino ehk Euroopa ja Eesti filmide näitamist. Siin keskendume ka senisest rohkem turundamisele, et tõuseks teadlikkus, mis asi on väärtfilm, mis alternatiivne film ja miks Eesti filmid on sellised nagu on.»

Kas see tähendab, et Eesti film ei suuda konkureerida Hollywoodiga, ei taha seda teha või ei ole tal seda vajagi?

«Arvan, et eurooplased ja Euroopa film, mille hulka ka Eesti film kuulub, on omapärased ja tugevad. Miks peame kõik ühesugused olema? Võime ju olla erinevad.

Me ka toodame võrreldes varasemaga vähe, aga see on normaalne. Aga kas peame nüüd lugude jutustamise osas olema samasugused nagu Ameerika kino? See on ju üsna absurdne, sest meie filmide eelarved on kümneid kordi väiksemad. Teiseks, me ei ole ju selles ühiskonnas üles kasvanud ja nende loo jutustamine ei ole nagu meie oma.

Miks tahame Euroopa kontekstist välja rabeleda? See ei ole ju eesmärk – aga samas, kui inimesed tahavad teha selliseid filme, siis see rikastab ju Eesti filmimaastikku.»

Te mainisite Eesti filmi turundamist. Kuidas seda teha?

«Arvan, et oluline on teadlikkuse tõstmine. Peame inimesi ja eriti noori kasvatama ning nende mõttemaailma avardama. Mitte ütlema, et ärge vaadake seda, vaid hoopis toda.

Tuleb anda võimalus tutvustada Euroopa filmikunsti tagamaid ja kultuurilist konteksti. Kui näitame mõnd Euroopa või Eesti filmi, siis pärast seda võiks esineda inimene, kes astub vaatajatega vestlusesse, sest neil on küsimused.»

Ringreisi eesmärk oli kinovõrgustiku kaardistamine. Mis edasi saab?

«Ideid on mitu. Üks on luua meililist, et inimesed, kes maakohas kinodega tegelevad, filmide tootjad, levitajad, saaksid omavahel infot vahetada.

Tundub, et kõik inimesed on väga üksinda ja meililisti kaudu saaks ehk üksteist aidata. Näiteks kui üks kino ei leia endale mehaanikut, aga teises kohas on ta olemas.

Samuti tuleks vaadata, kuidas kaasajastada tehnilist poolt. Teisalt on ka mõnes kohas entusiastist puudus, ent mõnel juhul on nii, et naabervallas on jällegi väga energiline kinonäitaja, kes oleks nõus veel mõnes kohas kinoga tegelema.»

See tähendaks ka sisu jagamist?

«Jah, kui näiteks keegi režissöör ühte piirkonda sõidab, võiks ta käia mitmes kohas ja teha igaühes näiteks oma töötoa.»

Kas millalgi võiks maapiirkonda tagasi tulla ka kino, kus näidatakse filme iga päev?

«Ma ei usu seda praegu ega tea, kas see peaks olema eesmärk omaette. Minu arvates on tähtsam, et kino säiliks. Seegi ülesannne pole nii kerge.»