Kaagjärve lähistel kaevatakse praegu usinalt. Ent seekord pole tegu mitte torutöödega, mis viimastel aastatel mitmes maakonna paigas inimestele peavalu valmistanud. Samuti ei ole tegu keelekandmisega, mida eestlastele üpris omaseks peetakse.
Juhtkiri: Vargus meie kõigi tagant
7. august 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu on millegi hoopis erilisemaga – arheoloogiliste päästekaevamistega, mille peaeesmärk selgitada välja sealse kalme olukord ja takistada matmispaiga edasist kahjustumist.
Seega tegutsetakse õilsa eesmärgiga päästa muinsusväärtusi ja muuta värvilisemaks mõnigi seni veel valget või halli karva laik meie ajaloos. Paraku on sealsed kalmed pidanud taluma ka tõeliselt röövellikku käitumist. Piirkonnas on asunud kruusakarjäär ning mullugi kaevati tõenäoliselt kopaga kalmesse suured kraavid.
Seejuures polnud mullu kalmel juhtunu puhul tegu kellegi tööõnnetuse, vaid meie ajaloo- ja kultuuripärandi räige ning sihipärase hävitamisega omakasupüüdlikel eesmärkidel. Nagu oletab arheoloog Pikne Kama, oli rüüstajate eesmärk saada sealt münte.
Seejuures on küsitav isegi see, kas taoline jõhker käitumine matmispaigal selle korraldajale olulist kasu toob. Saadud münte pole kuigi kerge kasumlikult edasi müüa, kuna ilmselgelt on need hangitud viisil, mille toimepanijat ootab tabamise korral kriminaalkaristus. Oletatavasti pole väga suur ka ringkond, kus nii-öelda mustal moel hangitud ajalooväärtustega kelkida saaks.
Samas on paratamatult neid, kelle käed suisa sügelevad omal käel muinsusväärtusi avastama, hoolimata sellest, mida selline käitumine põhjustada võib. Viimastel aastatel on palju arutletud, mida selliste inimeste, niinimetatud mustade arheoloogidega, peale hakata.
Enim on kõlama jäänud seisukoht, et mingil määral tuleks nendega koostööd teha, püüdes nende ajaloohuvi raamides hoida ja lubades neil mingi sümboolne osa leiust ka endale jätta – jälgides seejuures, et seadusest kinni peetaks. Kuuldavasti on taoline lähenemisviis ka edu toonud.
Kaagjärve hauarüüstajate puhul peaks olema aga välistatud igasugune koostöö ajaloolastega – sedavõrd räige ja põlastusväärne on seal vandaalitsenute tegevus.