Siiski ei saa ükski maja iseenesest turvalisust tagada. Sinna on vaja ka oma tööd armastavaid ja hästi oskavaid inimesi. Paraku on viimastel aastatel korduvalt avalikkuse ette toodud ärevaks tegevaid arve, mis näitavad, kui paljud Eesti meditsiinitöötajad kodumaa tolmu oma jalgadelt pühkida on otsustanud.
Õdede-arstide palganõudmised on tekitanud vastakaid arvamusi. On neid, kes leiavad, et nagu õpetajad, teenivad ka meditsiinitöötajad mitme teise eluala esindajaga võrreldes niigi hästi. Hiljuti avalikustatud andmete põhjal maksti 398 Eesti perearstile tänavu ka kvaliteedi lisatasu, mida on võimalik saada kuni 3834 eurot.
Samas ei tasu unustada, et tervishoiutöötajate õlul on määratu vastutus. Igal eksimusel nende töös võib olla tagajärg, mis inimese elukvaliteeti halvendab või suisa eluohtlik on.
Seega on oluline, et oma tööd tehtaks pühendumusega – rutiinitunne või halb suhtlusstiil on lubamatu. Ei saa aga eeldada, et kui meditsiinitöötaja oma teenistusega rahulolematu on – isegi kui nurisemine põhjendatud pole –, ta oma tööd tõeliselt hästi teeks. Seega tuleb arstide-õdede nõudmistesse tõsiselt suhtuda.
Tervishoiuteenuse headus ei sõltu aga vaid meedikute palgast. Kogu meditsiinilise abi osutamine süsteem peab töötama laitmatult.
Lubamatu on näiteks olukord, kus Valgamaal kiirabi poole pöördunud inimene kuuleb, et maakonnakeskuse ainus kiirabibrigaad on parajasti maakonna teises servas, ühtegi teist brigaadi ka välja saata pole võimalik ja lähedastel tuleb insuldikahtlusega patsient kuidagi ise haiglasse toimetada. Selline olukord tuli aga Valga lähistel ette alles mõni kuu tagasi.
Oma roll selle tagamises, et meie tervishoiutöötajad oma tööd hästi teeksid ja kiirabi tõesti ka kiire abi oleks, on patsientidelgi. Iga väikse häda puhul kiirabi poole pöörduda ei tohiks, sest võib-olla vajab keegi mõnikümmend kilomeetrit eemal abi palju tõsisema terviserikke tõttu.
