/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2012/07/30/1244052t1hf035.jpg)
Tõenäoliselt pole maailmas riiki, mida poleks raputanud ükski skandaal, mis seotud poliitikute ja rahaga. Küll on probleemiks erakondade rahastamine ja kahtlased skeemid valimiskulude katmiseks või siis tehingud, mis lõhnavad korruptsiooni järele. Kevadel lahvatanud skandaal peaministri erakonnas tõstis ka Eestis selle teema jõuliselt päevakorda.
Aastate jooksul on ka erakonnad olnud rahastamise küsimuses väga erinevatel seisukohtadel, mis teeb üksmeele leidmise raskeks.
Praegu on oluline mitte takerduda minevikku, vaid jõuda lahendusteni, mis aitaksid tulevikus vigu vältida. SDE on korduvalt tulnud välja ettepanekuga kehtestada erakondade valimiskulutustele ülempiir.
See kindlustaks, et parteide reklaamikampaaniaid on võimalik võrrelda ning loodetavasti tuvastada ka rikkumised, kui valimiskulude aruandes toodud summad ja näidatud reklaamide tegelikud maksumused ei lähe omavahel kokku. Omavahel võitlevate reklaamifirmade, plakatitel naeratavate nägude ja loosungite asemel oleks sel juhul suurem rõhk sisulisel poliitilised debatil.
Valimiskuludele ülempiiri seadmisega oleme juba kolmandal ringil. Selle mõtte vastu on aga kaks suuremat erakonda ning viimaste arvamusküsitluste valguses tundub, et mõlema valijaid jätab teema külmaks. Samas tahaks väga loota, et õhus olev diskussioon ei vaibu suvepäikese all, sest nende ettepanekute põhjalaskmisega laseksid poliitikud käest võimaluse kasvatada poliitikategemise mainet.
Väidan, et erakondade rahastamist on võimalik oluliselt läbipaistvamaks teha. Lisaks varjatud annetustele on veelgi ohtlikumad kulutused, mida tehakse varjatult. Vaadates suuremate erakondade varasemate valimiskampaaniate mahtusid, saab järeldada, et vähemalt osa kampaaniast makstakse kinni moel, mis ametlikes dokumentides ei kajastu.
Eesti erakondade rahastamise loogika kohaselt saavad erakonnad tulu põhiliselt kolmest allikast: riigieelarvest, eraisikute annetustest ja liikmemaksudest. Viimane tuluallikas on selgelt sümboolne. Senisest süsteemist enim tulu lõiganud erakonnad on sama järjekindlalt väljendanud vastuseisu süsteemi remontimisele.
Poliitilise tahte olemasolul saaks kohe teha nelja asja. Esmalt on vaja kohustada erakondi kõiki tehtud kulutusi senisest detailsemalt deklareerima. Kui tuleb täpselt välja tuua kõik ostetud lehepinnad ja teleklipid, ei saa ükski parteikontor väita, et saja tuhande silmapaari all ekraanil säranud klippi tegelikult polnudki.
Teiseks tooks erakondade rahastamisse selgust, kui erakondade valimiskuludele tellida sõltumatu audit. Olukord, kus üleval on kahtlused, et osa kulusid pole ausalt deklareeritud, vajab kindlasti muutmist. Sõltumatu auditi rakendamine valimiskampaaniate jälgimiseks on tõsine samm avatuma poliitika suunas.
Kolmandaks tuleb valimiskuludele seada ülempiir. Nii võrdsustuksid poliitmängu tingimused ja plakatite ning telesekunditega «võidurelvastumine» kaotaks mõtte. Kindlasti vähendaks taolise lae seadmise kiusatust hankida raha kurvilisel teel.
Neljandaks saab piirata ka maksimaalset annetust ühe annetaja kohta. See võtaks igasuguse aluse kahtlustustelt, et Eestis saab omale meelepärast poliitikat osta.
Kas mõni neist sammudest on täitmatu? Julgen väita, et ei. Samuti olen kindel, et nende elluviimine ei kahjusta kuidagi erakondade võimalusi oma väärt ideid rahvani viia ega ka inimeste suutlikkust teha valimispäeval informeeritud otsus. Vastupidi – kommertsi vähenemine kampaaniates aitaks vähendada võõrandumist poliitikast.
Kuigi raha paneb rattad käima ka poliitikas, pole ühtegi põhjust, miks ei saa tänast süsteemi otsustavalt remontida. Ainult tahtmist ja koostöövõimet on Toompeale rohkem vaja.