Tänapäeval nimetatud deviisi enam üks ühele võtta ei saa. Olümpiale pürib üha rohkem sportlasi, sedapuhku 205 riigist. Et aga mängud ikka normaalselt läbi viidud saaks, on hädavajalik, et sõel, mis suurvõistlustele pääsejad lõplikult paika paneks, oleks piisavalt tihe. Ja loomulikult oodatakse omadelt just võite.

Eestis on palju vaieldud, kui palju sportlasi riiki olümpiale esindama saata. Ent pole kerge otsustada, kes on tõsine tegija ja keda vaid niinimetatud olümpiaturistiks pidada võib. Seega tuleks olümpianormi täitnud sportlastele anda võimalus end suurel spordipeol proovile panna. Ehk annab mängude õhkkond nii mõnelegi atleedile sellise hoo, et ta näitab hoopis uut taset.

Eestlastel on medalilootusi sedapuhku omajagu ja paljud neist on kinnitanud, et on suurepärases vormis. Näiteks mullu Eesti parimaks naissportlaseks valitud Triin Aljand kinnitas Postimehele, et läheb olümpiale plaaniga ujuda seal uus Eesti rekord. Taoline suhtumine väärib tunnustamist ning loodetavasti on ka teised meie olümpialased oma eesmärgid osavõtust siiski kõrgemale seadnud.

Samas ei tohiks võidutahet täis sportlased ka liigseid riske võtta ega tõsiselt vigastatuna võistlustulle asuda. Kaia Kanepi ja Mikk Pahapilli kõrvalejäämine on küll kurb, aga ehk tagab see otsus mõlemale atleedile säravama tuleviku.

Paraku hõrenevad olümpialaste read ka dopingukahtluse tõttu. Näiteks on kõrvale jääma sunnitud mitu tippkettaheitjat.

Lisaks vigastuste- ja dopingutondile kummitab tänapäeval olümpiamänge oht, et mängude käiku sekkub poliitika. Neljapäevane kahe Korea riigi lipu segiajamine ongi esimene murettekitav märk.

Vana-Kreekas vaikisid olümpia ajal kõik relvad. Seevastu neli aastat tagasi puhkes just spordipeo ajal konflikt Venemaa ja Gruusia vahel. Loodame, et sedapuhku midagi taolist ei juhtu ja miljardid inimesed üle maailma saavad keskenduda mängude jälgimisele.