Liikluspolitsei praktikast on teada juhtumeid, kus selleks hetkeks, kui inspektor tee peal vingerdanud autoni jõuab, ei istu juhiistmel kedagi. Tagumine iste on aga täis innustunult pead raputavaid tegelasi, kes kinnitavad nagu ühest suust, et nende käed küll roolini ei ulatunud.
Sarnane tunne tekkis pärast seda, kui rahandusminister Jürgen Ligi tutvustas juuni keskel Riigikogus seadusemuudatust, mis näeb ette maksu- ja tolliameti (MTA) regionaalsete üksuste kaotamise. Tegelikult ei tekitanud küsimusi see, kuidas MTA on üles ehitatud, vaid millise struktuuriga on teised riigiasutused ja kas nende erinevused soosivad või pigem takistavad koostööd.
Praegu on riigiasutused isesuguste struktuuridega. Paljudel on maakondade tasandil teenindavad üksused või spetsialistid, mõnel aga ei ole. Suuremal osal neist on Tartus, Pärnus või Jõhvis regionaalse tasandi juhtimisüksus.
Häda on aga selles, et kui näiteks sotsiaalkindlustusametil on kaks regiooni, siis maanteeametil on neli ja keskkonnaametil kuus regiooni koos keskustega. Veterinaar- ja toiduametil moodustab aga iga maakond ka omaette üksuse.
Samal ajal võib üks maakond kuuluda ühel ajal lausa kolme ametkondliku regiooni koosseisu. Nii kuulub Järvamaa maanteeameti Ida regiooni, terviseameti Põhja regiooni ja päästeameti Lääne regiooni koosseisu.
Tegu on ühe suure portsu pudru ja kapsastega, mis ei tule kasuks ei inimeste teenindamisele ega ka asutuste toimimisele. Segadusele riigiasutuste töö korraldamises on viidanud ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon OECD.
Riigikogus küsisin rahandusministrilt, kuidas maksu- ja tolliametis planeeritav muudatus riigiasutuste koostööd mõjutab ja kas siis lõpuks kaovad ka teistel asutustel regionaalsed üksused ära. Aivar Sõerd päris, et kas riiklike struktuure ei peaks kujundama ühtsest nägemusest lähtudes.
Minister teatas, et taoline küsimus tuleks esitada kas regionaal- või peaministrile. Ju unustas minister sel hetkel ära, et vastavalt seadusele kuulub riigiteenistuse ja riiklike teenuste arendamine otseselt rahandusministeeriumi ülesannete hulka.
Samal ajal näeb ka regionaalministri ülesannete loetelu ette regionaalhalduse kavandamist ja koordineerimist. Paraku kinnitas ka regionaalminister kevadel, et tema teiste töösse ei sekku ja iga ministeerium tegeleb oma asjadega. Kes siis ikkagi juhib?
Palju on kurtmist, et riiki on kallis üleval pidada. Sealjuures laseme aga südamerahuga igal ametkonnal omasoodu areneda ja kasvada, selmet tõsiselt uurida, kas koostööst ehk kokkuhoidu ei sünni. Senised ponnistused on piirdunud vaid tugiteenuste – raamatupidamise, personali- ja dokumendihalduse – ühtlustamisega.
Võimalusi on aga oluliselt rohkem. Kahjuks on praegu nii, et kui kusagil reformiga pihta hakatakse, kiputakse just asutuste kohalikke esindusi sulgema või sealt töötajaid koondama, mis vähendab inimeste jaoks teenuste kättesaadavust.
Samal ajal loob iga ametkond endale oma teenindusvõrgustiku, oma riiklikud ja kohalikud keskused, töökorrad ja rutiinid. Tihtilugu ei klapi need teiste ametkondadega. Nii kasvavad riigi kulud ning vähenevad võimalused koostööks ja efektiivseks riigi ülalpidamiseks.
Praeguseks on juhtiv jõud siiski selgeks saanud. Selleks osutus justiitsminister, kes tuli välja riigireformi algatamise mõttega. Paraku polnud põhiteema mitte see, kuidas pakkuda inimestele üle Eesti paremaid teenuseid ega ka riigiasutuste ülesehituse loogika ja koostöösuutlikkus, vaid hoopiski maavalitsuste kaotamine ja ministeeriumide osakondade nimetamine talitusteks.
Ühiskonnateadlane Annika Uudelepp ütles 2011. aastal Maalehes, et avaliku halduse korraldamine ei ole Eestis kedagi sügavalt huvitanud. Usun, et suurt hulka inimesi ja nende hulgas ka sotsiaaldemokraate huvitab vägagi, et meie riik oleks tegus ja töötaks oma inimeste huvides.