Vilaski endine raketibaas on Valgamaal nii-öelda kuumaks punktiks olnud juba aastaid, kuid vähemasti kõrvaltvaataja silmale ei paista praegu lahendust kusagilt. Tänane Valgamaalane valgustabki, mis baasis vahepealse aja jooksul muutunud ning missugune on omaniku nägemus objekti tulevikust.
Vilaski lähedal metsades avatuna seisvad raketišahtid on ohtlikud nii inimestele kui loomadele, kuigi omanik Tõnu Leppik on üles seadnud territooriumil liikumist keelava märgistuse ning sissesõiduteedele tõkked sättinud.
Teada-tuntud tõde on aga, et minejat ei takista vallid ega kraav – keda uudishimu tagant kannustab, see läheb keelust hoolimata. Ja kuigi Leppik on šahtide ümbert kahe meetri ulatuses maapinna eemaldanud, muutes sellega ligipääsu keerukamaks, on need endiselt võrdlemisi ohtlikud.
Kui aga mõelda baasi mastaapidele ja ajaloolisele väärtusele, on tegu võimsa potentsiaalse turismiobjektiga. Paraku peab aga omanikki tunnistama: kõik see vajab raha ja nagu ikka, on seda vähe ning nõnda liiguvad tööd edasi teosammul.
Missugune võiks aga olla raketibaasi tulevik? Omanik ei ole veel maha matnud mõtet baasist ekstreemspordikeskust arendada. Omavalitsus ja maavalitsus on aga äraootaval seisukohal ja teemast ehk veidi tüdinenudki.
Siinkohal on raske kedagi hukka mõista ja miks peakski, sest kaugemasse minevikku tagasi vaadates oli hoopis Nõukogude armee see, kes üüratu kompleksi laastatult maha jättis. Teisalt jällegi võiks eeldada, et inimene, kes baasi ostnud, ka selle heakorra eest seisab. Paraku pole kellegi rahakott kummist.
Ehk aeg annab arutust. Oleks ju tore, kui Vilaski raketibaasist kujuneks keskus, kuhu võib uhkusega kutsuda külalisi üle kogu maailma. Kui see plaan aga siiski võimatuna näib, ongi ehk targem ohtlikud šahtid lihtsalt pinnasega täita ja igasugune tegevus baasis lõpetada. Seda enam, et mida aeg edasi, seda keerukam ja kulukam on sellest turimismagnetit kujundada.
Ilmselt saabub parim lahendus võimalikest aja jooksul ja praegu on veel vara erinevaid võimalusi välistada.