Kas kahetseme tehtut?

Rein Randver
, Riigikogu liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Randver
Rein Randver Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Enne, kui 2004. aastal Euroopa Liidu liikmeks astusime, küsisime selleks referendumiga rahva luba. Selle loa saime, kuigi mitte väga suure häälteenamusega.

Möödunud aastatele tagasi vaadates tuleb tunnistada, et see Euroopa Liit, mille koosseisu kuulume praegu, on oluliselt muutunud. Mitu küllaltki suurt ELi riiki sipleb majanduslikes raskustes. Teistes, tugevamates, kuuldub väljaütlemisi, et ELil peaksid olema suuremad võimalused ja õigused liikmesmaade elu üle otsustamisel; tehakse ettepanekuid, et liit peaks saama otsustada liikmesriikide eelarve ja finantspoliitika üle.

Ühe otsuse teise riigi, Kreeka, kriisist päästmisele kaasaaitamise kohta on Eesti riik juba teinud. Silmapiiril paistab teisi taolisi otsustamisvajadusi. Kas peaksime nüüd kahetsema seda, et Euroopa Liitu astusime? Milline saab olema liidu ülesehitus lähemas ja kaugemas tulevikus? Need on küsimused, mida endale Eestis esitavad nii liitu astumise pooldajad kui ka vastased.

ELi astudes olime veendunud, et me ei anna grammigi käest ära oma suveräänsusest, rääkimata kultuurilisest ühinemisest. Nüüd tõdeme uue põhiseaduse koostamise ja vastuvõtmise künnisel, et peame sellesse tegema muudatusi just lähtudes muudatustest ELis. Peame kaaluma, mida oleme liidult saanud, mida pidanud vastu andma ja kas kõik ikka saab vanaviisi edasi kesta, kui olud on muutunud.

Silmagi pilgutamata on igal eestlasel öelda mitu suuremat ja väiksemat objekti, mis on valmis tehtud just tänu sellele, et oleme eurotoetusi saanud. Põllumehed on küll allkirjadega varustatult käinud küsimas senisest suuremaid toetusi. Aga küsigem: mis siis, kui neid seniseid toetusi poleks olnud, kuidas siis oleksime toime tulnud?

See, et kreeklasi aitasime, paneb küll võrdlema kreeklaste ja eestimaalaste palku ja võimalusi, ent kui hästi me nendest kaugetest asjadest siin Maarjamaal teame? Kreeka raskusi on tunnistanud teisedki riigid ja ulatanud neile samuti abikäe. Õnneks pole meil endal nii raskeks läinud, et niimoodi paluma oleksime pidanud. Eestlane on kannatlik inimene, niisama tänavale protestima ei lähe, tõmbab ikka kõhu kõrvalt kokku ja saab hakkama.

Kui hakatakse ette ütlema, mida me oma eelarvesse panna võime ja mida mitte, on küll kuri karjas, aga kui mõistusega võtta, siis kuidas teisiti saakski üks nii suur liit oma rahaasjade üle valvata. Nii et vist ikka hakkavad selle meie suveräänsuseraasukese külge küll kõige otsemal kombel. Ja kui raha­asjad juba käest ära on antud, ei olegi enam kaugel osariigiks muutumise aeg.

Samas tahavad uue põhiseaduse koostajad tagasi tõmmata klausli sisu, mis määratleb eraomanduse pühadust ja puutumatust. Kas see ei ole mitte iga eestlase enda suveräänsuse kärpimise koht?

Enne on vaja pikemalt ja põhjalikumalt järele mõelda, kui midagi tegema hakatakse. Pole mõtet kahetseda, et Euroopa Liidu liikmeks astusime, vaid on vaja tõepoolest oma õiguste eest selles liidus võidelda.

Põllumeeste algatus oli igati kiiduväärt. Kui me sellega ka midagi muud ei saavuta, siis vähemalt teatakse Brüsseli saalides, et Eesti näeb ELi tegelikku olukorda ja tahab endale teistega võrdseid võimalusi.

Liikmesriikide tegevuse üle ei saa otsustada nagu osariikide puhul, suveräänsus peab säilima. Oma eelarve teeme ikka ise ja laulu- ning tantsupeod jäävad ka maarahvalikuks, nagu need seni on olnud.

Uue põhiseaduse koostajad aga ärgu kahelgu, et see on ennekõike järg esimese Eesti aegsele ja põhiolemuselt peaks see jääma endiseks. Mõõtkem muudatusettepanekuid paljude tarkade poliitikute arvamustega ja tehkem niisugune, mis järgmised 20 aastat vastu peaks, nagu pidas praegune.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles