Paljudel puhkudel on koolilõpetajate lähedased ehk murelikumadki kui noored elluastujad ise. Lõpetajad on ju õigusega uhked, et oluline eluetapp läbitud, ollakse taas targemad, kogenenumad, osavamad. Kuna paljud suhtuvad koolipingi nühkimisse kui orjusesse, on tunne, et ollakse vaba ja kõik teed ees valla.
Seevastu lõpetajate vanemad või teised lähedased, kellel selja taga suurem elukogemus, teavad, et tegu on pigem millegi alguse kui lõpuga. Ent inimloomus on juba kord selline, et igaüks peab omad vitsad ikka ise kätte saama ja selleks, et teiste vigadest õppida, peab olema juba tõeliselt nutikas.
Tänane Valgamaalane keskendubki esiküljeloos just tõeliselt nutikatele – nendele maakonna koolide tublimatele abiturientidele, kes kolmapäeval maavanema ja omavalitsuste liidu esimehe kutsel Valga maavalitsusse kogunesid.
Rõõmu teeb, et nende tulevikuplaanid on isikupärased: sugugi kõik tublimad lõpetajad ei trügi, nui neljaks, populaarseimatele ülikoolis õpetatavatele erialadele. Üks kuldmedaliga lõpetav neiu plaanib esmalt teha aasta vabatahtlikku tööd, teine tubli abiturient aga huvitub juuksuri erialast. Tihti ongi konkreetsest erialast elus rohkem tulu kui kõrgetasemelisest teoreetilisest haridusest.
Läbiv joon, mis aga tänavusi medaliga kooli lõpetavaid noori õpetajate hinnangul ühendab, on kohusetunne. Loodetavasti säilib see joon nendes ka edaspidi, sest kohusetunnet napib Eestis nii mõneski valdkonnas.
Alailma ju puutume kokku sellega, et võimu juures olijad on paar aastat pärast valimisi justkui täielikult unustanud valimiskampaania ajal lubatu. Samuti võivad värvikaid lugusid kohati olematust kohusetundest pajatada kas või tarbijakaitsjad.
Samas on kurb, kui kohusetundest saab vaid tööriist selleks, et kuulekalt kõrgemalt poolt tulevaid käske täita. Säilima peavad ka paindlikkus ja loomingulisus.
