Mida rohkem sellest toredast loomast inimestele räägitakse ja selle hobusega erinevaid tegevusi – just nimelt tegevusi, mitte koplis seismist – tehakse, seda kindlamini leiab vana tüüpi tori hobune uue sõbra ja kasvataja.

Selleks ei ole Ute Wohlrabi Vana-Tori Hobuse Ühingul (VTHÜ) vaja kiskuda tori tõust välja ühte kolhoosikorra algusaegset hobusetüüpi ja teha oma tõuraamatut. Selle asemel võiks õpetada oma hobusid olema inimesele väärikas partner. Olen kursis nende aretusprogrammiga ja see ei vasta põhimõtetele, mille kinnistamisega töötati kuni 1950. aastani tori tõu aretuses.

VTHÜ taotleb tori tõule uut suunda: vana-tori ehk raske soojavereline sammuhobune. Sellel ei ole ajaloo ja toriga küll midagi ühist. Usun, et Mihkel Ilmjärv, kelle eestvedamisel alates 1927. aastast tori tõugu kujundati, keeraks hauas teist külge, kui ta teaks, mida VTHÜ oma juhtkonna tahtel tori hobuse päästmise sildi all teeb.

Viide mujal maailmas olevatele paralleeltõuraamatutele on vastutustundetu, sest seal on tõuloomade arv tuhandetes kordades suurem ja riikide mastaabid on hoopis teised.

Meil on tori hobuseid üldse alla 1400, neist vana tüübi esindajaid 0–25% võõrveresusega ligi 300 ja nendele on EHSi tori hobuste tõuraamatus olemas oma osa veresusest lähtuvate alajaotustega. See aeg, millele Ute Wohlrab oma väidetes toetub, on EHSis juba mitu aastat möödanik. Selle eest peab tegelikult tänama kõiki Eestimaa vana tüübi tori hobuste kasvatajaid.

Wohlrab on EHSi liige, kuid kolmel viimasel aastal ei ole ma temaga tori haruseltsi ega üldkoosolekutel kohtunud. Kas see ongi koostöö? Teistes vana tüüpi toride kasvatajates tekitab hämmastust ja pahameelt VTHÜ juhtfiguuride laialdane enesereklaam meedias ja riigiasutustes, justkui oldaks ainsad tõelised selle hobuse kaitsjad Eestis.

Need hobusekasvatajad teevad juba ammu omavahel koostööd meie kultuuripärandisse kuuluva hobuse kestmise nimel. Tean seda, sest tegelen ka ise selle uhke ja hää vana tüüpi toriga, mul neid kohe mitu ja kuuluvad nad sellesse osasse, kus lubatud kuni veerand vanatüübi hannoveri verd.

Olen oma hobused ise vajalikule tasemele õpetanud, täkule tunnustuse taotlenud. Tuleb vaid oma hobustega tegeleda, käia ülevaatustel ja osaleda jõudluskontrolli katsetel. Vana tüüpi tori hobust ei päästa tõu nimele ühe omadussõna lisamine (see on tähtis vaid eurokaukast suurema raha saamisel) ega omale tõuraamatu taotlemine. Tõug säilib vaid siis, kui hobust kasutatakse ja sünnivad varsad, kelle tulevane omanik võiks olla Eestimaal.

Paraku on käesolevaks ajaks vastuolude tõttu ühingu juhi Wohlrabiga VTHÜst lahkunud või sellega koostööst loobunud enamik hingega vanatüübi tori kasvatajaid. Usun, et nad on leidnud normaalse võimaluse EHSi aretus- ja säilitusprogrammi käigus säilitada ja kasvatada seda auväärset hobust.

Selle kinnituseks oli mai lõpuks 196 hobusekasvatajat andnud oma allkirja ametiasutustele edastatud pöördumisele, milles toetatakse ühtset tori tõuraamatut. EHS on juba 2010. aastal teinud põhimõttelised korrektiivid aretusreeglites ja tõuraamatu pidamise korras, on olemas veresusel põhinevad osad. Seetõttu tundub üha rohkem, et tegemist on Wohlrabi «vana-tori» rahaprogrammiga. Toimuvat jälgides tundub, et keegi kuskil on andnud korralduse ära teha.