Tänaval oli suur rahvahulk, kuna juudid pidasid palverännakut Jeruusalemma. Neid oli lähiküladest ja kogu maailmast. Paljud uskusid, paljud ristiti.
Tol korral olid suurriigid Rooma ja Pärsia. Tuntud maailm oli ümber Vahemere ja Punase mere, vähemal määral maad põhjas ja lõunas. Sellises maailmas said alguse Kristuse kuulutus ja kirik.
Selle ühe aasta sees, 30. pKr, oli Jeesus, maailma sündinud Jumala Poeg, surnud ristil ja tõusnud surnuist. Samal aastal said tema jüngrid kingituseks Jumalalt Püha Vaimu. Püha Vaim on osake Kolmainu Jumalast; osake, mis antud elama meie, inimeste, keskele ja sisse.
Nüüd said sellest kuulda maailma rahvad. Jüngrid rääkisid lihtsate maainimestena aramea keele galilea murret, kuid neid mõistsid kõik umbkeelsedki, kes olid tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama, kuid kel puudus muu side Jeruusalemmaga
Keeleimesid on võimalik üritada, on võimalik õppida ära viis keelt, on võimalik rääkida «käte ja jalgadega». Kuid nelipühal räägiti selges, konkreetses keeles. Selle tähendus on sügav.
Nimelt kirjeldab piibel juba oma esilehekülgedel meile inimeseks olemise rõõme ja raskusi. Me elame jõuetutena, võimetutena tegema midagi suurt. Meil on küll võimekus teha teatud majandustegusid. Võiksime ehitada isegi torni taevasse, kuid meie käes ei ole üksmeelt, et seda teha. Inimene ei leia üles teist inimest, et temaga koos midagi ehitada.
Võib-olla on see isegi hea. Inimese võimeid on vaja veidi piiratagi, sest inimene ei tea sageli, mis on õige, mis vale.
Vana Testament kirjeldab oma alguses paljusid inimelu nuhtlusi. Üks keskne elukogemus on inimese võimetus kõnelda ligimesega. Kõneleme ju küll, võime rääkida ka suu puhtaks, kuid sageli ei suuda oma kõnega olla rahu tooja, ligimese ülesaitaja. Vana Testament jutustab: see võimetus tuleb sellest, et inimeste keeled on segatud.
Uus Testament pöörab selle arengu tagasi. Jeesus annab taevast oma Vaimu, inimesed mõistavad taas; suudavad kõnelda nõnda, et nad ehitavad, mitte ei lammuta. Vana Testament loetles rahvaid ja rahvarühmi, kes kasvanud lahku, nelipüha kirjelduses loetleb Uus Testament rahvaid, kelle südamed ja meeled ühendatakse. Rahvad ise ei tee seda. Seda teeb rahvastega Jumal.
