Haridusvaldkonda armastatakse ironiseerivalt pidada valdkonnaks, kus iga «tark» võib midagi öelda. Ühtpidi on see väga loogiline, sest igaühel meist on sellega kokkupuude: oleme ise koolis käinud, lapsed kooliealised või mis iganes muul moel. Teiselt poolt on see väga spetsiifiline valdkond, kusjuures kaugeltki mitte igaühel ei ole arusaamist selle detailidest. Aga just detailides tavaliselt saatan peidus ongi.
Neil päevil on õige palju olnud juttu õpetajatest ja veelgi enam nende palkadest, mida oleks vaja tõsta. Mul endal on olnud võimalus õppida väga paljudelt headelt õpetajatelt, olgu siinkohal meenutatud minu esimene õpetaja Erna Juzar. Tänu temale on minu käekirjast üldse võimalik aru saada, sest ta ei sundinud mind paremakäeliseks. Tema käe all õppisin mängima flööti, mis on ka ainus muusikaline instrument, millega ringi olen osanud käia.
Meenuvad paljud teisedki õpetajad, näiteks emakeeleõpetaja ja klassijuhataja Piret Mühlberg, kellele olin vast paras peavalu. Meenub ka üks Ene Tiiratsi tund, kus spikerdamisega vahele jäin. Tänaseni mäletan. Või Karin Kütimets, kes pani mind numbreid armastama. Merike Madal, Dainis Ozolins ja viimane klassijuhataja Hille-Made Varul on need, kes mind gümnaasiumi ajal kõige enam positiivselt mõjutasid.
Kindlasti ei ole see lõplik nimekiri headest õpetajatest, kellest olen olnud ümbritsetud. Tänan igaüht, kellelt on olnud võimalus midagi õppida. Elu on aga palju mitmepalgelisem ja seetõttu on loogiline, et ülivõrdes sõnu kõigile ei jagu. Pean aga õpetajaametit maailma kõige ilusamaks ja keerulisemaks ühekorraga.
Minu arusaamistega heast õpetajast ühtib kõige enam lavastaja ja näitleja Voldemar Panso meenutus oma õpetajast: «Meie õppimisjärg oli vanade roomlaste juures. Tamm ütles, et vanad roomlased olid kange rahvas, et vaadaku me temale kahe silma sisse ja tema räägib. Nõnda sündiski: meie vaatasime hinge pidades Tamme kahe silma sisse ning tema rääkis meile vanadest roomlastest.
Tamm ei küsinud kedagi, ei käskinud kedagi õppida, ainult rääkis. Ja imelik: seda, mis ta rääkis, mäletan tänaseni. Kuigi mõndagi sellest, mida õppisin, olen unustanud. Millest see nõnda? Siis ma veel ei teadnud, millist võlujõudu omab isiksus õpetajakutses. Ja mis tähendab sõna elavaks tegemise jõud.»
Selleni, et õpetajad oleksid kõige parem osa ühiskonnast, on meil veel pikk tee. See eeldab nii õpetaja kutse väärtustamist ühiskonnas kui noorte suhtumise muutust.
Üks oluline osa selles on kindlasti töötasu, mis peab olema töö vääriline. Minister on lubanud, et tulevast aastast saab õpetaja miinimumpalk olema 700 eurot. Minu hinnangul on see hea algus. Ma ei ole astmepalkade toetaja ja loodan, et ka õpetaja töösuhted saavad paika. See tähendab, et kooli minnes saavad õpetaja ja direktor leppida kokku, millised on ülesanded ning milline selle eest saadav tasu.
Praegu on see väga keeruline õiguslik rägastik ja selleks, et õpetaja saaks normaalset tasu, on tema koormus ametlikult väga kõrge. Kui tõesti eeldame, et koolis oleks parim osa meie ühiskonnast, on loogiline, et õpetajad viivad koju vähemalt keskmise palga. Ja miks peaksin usaldama lapsed kellegi hoolde, kes ei ole minust parem?
Kust aga võtta täiendavat raha õpetajate töötasude tõstmiseks? Minu nägemuses ei ole Eestis ühtegi valdkonda, mis oleks ülerahastatud. Oleme liiga vaesed. Et rikkamaks saada, on minu meelest vaid üks tee – läbi ettevõtlikkuse ja ekspordi. Vaid sel teel saadud majanduskasv kasvatab rahva rikkust.
Mida siis peaksime tegema tänases olukorras, kus raha on vähe ja kusagilt mujalt ka nagu võtta pole? Tuleb vaadata sellesama valdkonna detailidesse. Samavõrd kui räägitakse palkadest, on haridus- ja teadusministeeriumi poolt järjest valjemini hakatud rääkima haridusvõrgu ümberkorraldamisest.
Ise olen väikeste koolide toetaja, vist seepärast, et mälestused väikesest Valga algkoolist ja esimesest õpetajast on nõnda positiivsed. Koolitee peaks algama võimalikult lähedalt – see tähendab, et algkool peaks olema kodule võimalikult lähedal. Samavõrd kui mulle väikesed koolid meeldivad, on mulle ka selge, et need ei saa asuda suurtes hoonetes.
Oskame haridussüsteemi ja -võrku prognoosida ette vähemalt seitse aastat. Sest lapsed, kes lähevad seitsme aasta pärast kooli, on tänaseks juba sündinud.
Aga vaatame korra otsa tänastele ja mõni aasta vanadele numbritele. 2008/2009. õppeaastal õppis Valgamaa koolides 3816 õpilast, 2011/2012 on neid 3403. Nelja aasta kohta on seda 413 õpilast vähem. Kui praegu õpetab koolides 423 õpetajat, siis 2008. aastal oli neid 443. Kui nelja aasta eest oli veel ühe õpetaja kohta 8,61 õpilast, siis praeguseks on jäänud 8,04. Ja säärane tendents jätkub.
Eelnevat kokku võttes on üsna selge, et meie maksumaksjatena ei suuda tulevikus üleval pidada tänast koolivõrku, mis loodud lastele, keda meil enam ei ole. Pealegi teame hästi, et koolivõrk on välja kujundatud suures osas 1970. aastatel. Koolivõrk on ehitatud mitte ainult sündimata, vaid ka ärasõitnud lastele.
Eelkirjeldatut ja tegelikke sünde ning liikumist arvestades on selge, et koolivõrk selliseks, nagu see praegu on, ei jää. Meil endil oleks mõistlik leppida kokku, mida koolidelt ootame, siis on võimalik ka mõista, kus nad peavad asuma. Siis on ka võimalik õpetajatele praegusest väärilisemat tasu maksta. Nii lihtne ja keeruline ühekorraga – nagu õpetajaametki.