Juhtkiri: Me ise kujundame oma riiki

Eesti Vabariik on jälle aasta võrra vanem, nüüd on tal aastaid juba 94. Kui selles eas inimene on reeglina juba mõneti elust väsinud, siis riigi seisukohalt pole tegu just teab kui auväärse vanusega. Seda enam, et vahepeal oli meie areng võõrvõimude tõttu pidurdatud.

Vabariigi aastapäeval võtavad ühiskonnaelu puudutavatel teemadel sõna paljud inimesed. Need, kes kõrgemal kohal või auväärsemad, teevad seda uhketel üritustel sadade kuulajate ees. Ent arvamust avaldatakse ka tuhandetes kodudes üle Eesti.

Kahjuks tundub pahatihti, et need kaks leeri – kunagi esimeseks ja teiseks Eestiks ristitud – räägivad teineteisest mööda, kuna üksteist ei vaevutagi kuulama. Valitsejad võivad sel puhul kulme kergitada, et millest küll pidev kriitika nende aadressil – rahvas ju ise on neid etteotsa valinud –, ent samas on just nendel kõige suurem roll ühiskonnas valitseva õhkkonna kujundamisel.

Paraku on valitsus viimasel ajal silma paistnud üpris ülbe hoiakuga. Üsna vaenulikku hoiakut teisitimõtlejate suhtes kohtab ka erakondade siseselt, enim on selles osas viimasel ajal silma paistnud Isamaa ja Res Publica Liit.

Ent ega rahvaski patust puhas ole. Kui midagi ei meeldi, tuleb sellest viisakalt, ent kindlameelselt märku anda – mitte, rusikas taskus, ringi käia ja riigimehi kiruda. Õnneks näib õpetajate streigiga seonduvalt, mida lubavad toetada ka mitme teise eluala esindajad, et oleme vähemalt selles suhtes õigel teel.

Valgamaal on aga ette näidata oma väike võit: nagu tänasest Valgamaalasest lugeda võib, said teisipäeval kokku Valga linna juhid ning mittetulundusühingute aktivistid. Koos üritati mõelda, kuidas elu maakonnas – eelkõige küll selle keskuses – paremaks muuta. Kui kas või osagi kohtumisel välja käidud ideedest teostub, on taas sammuke parema tuleviku nimel edasi astutud.