/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2009/11/09/264078t1h7d55.jpg)
Kui lugesin hiljuti ühe koalitsiooni kuuluva kolleegi arusaamisi maaelust koos selgitustega, kuidas elu maal muutub järjest paremaks, arvasin esimese hooga, et olen talveunne jäänud ja tegemist 1. aprilli lehega. Kalendrisse vaadates veendusin, et tegu on ikka külma ja karge talvekuuga.
Ma tõesti ei suuda mõista, miks üks rahvaesindaja harrastab nii kõrgelennulist demagoogiat. Kui ikka on seisukohad, et maaelu korralduses asendab kiire internet postkontorit ja sularahaautomaati ning kõik inimesed peaks olema õnnelikud, et töökohtade asemel on laudas lüpsirobotid, siis ega oskagi miskit tarka nende peale kosta.
Nõus saab olla, et aastate jooksul on tehtud omajagu investeeringuid infrastruktuuri, sealhulgas parandatud peamiste teede olukorda. Sealjuures tuleks aga ausalt tunnistada, et täna on suur probleem teede korrashoid ja seda eriti kohalike teede osas – mustkatteta teed lagunevad jätkuvalt ning nende hooldamiseks napib vahendeid.
Ka valgamaalased tunnevad rõõmu Tallinna–Tartu maantee edenemise üle, kuid kui inimese koduni viiv kruusatee on auklik ja mõnel talvel läbimatu, on sellest rõõmust on vähe kasu. Kriitikat ei kannata ka väide, et enamik Eesti teedest on tolmuvabad. Soovitaks reformierakondlastel vahest pealinna pesast välja hüpata ja tutvuda ka eluga Eestimaa kaugemates nurkades.
Olen ise pikalt tegelenud Eesti suurima veemajandusprojektiga ja seetõttu tean, et reovett puhastatakse üha enam keskkonnasõbralikult. Aga ka sellel teemal on teine tahk: suured investeeringud toovad tarbijatele kaasa ka vee kallinemise, millega tuleb samuti tegeleda. Mis kasu on suurtest rahapaigutustest, kui inimesed ei suuda enam teenuste eest maksta?
Täna võib tunda heameelt vähemalt selle üle, et ka koalitsioonipoliitikud on hakanud vähemalt sõnades muretsema Eesti maaelu pärast ja tunnistavad, et riik peab maapiirkondadest hoolima ja tegelema eri piirkondade elukvaliteedi võrdsustamisega. Olen kindlalt sama meelt, kuid tasub rõhutada, et maaelu ei saa edendada projektipõhiselt, vaid ainult kompleksselt.
Poliitikute kõige esmasem ülesanne peaks olema tugisüsteemi väljatöötamine, mis aitab maal kaasa uute töökohtade loomisele. Ja siin on riigil kanda selge roll – ta peab asuma protsessi suunama. On tore rääkida ühe suupoolega valgustatud kergliiklusteedest ja kiirest internetist, aga kui teise käega suletakse postkontoreid ja päästekomandosid, ei kaugene mitte ainult teenused inimestest, vaid maalt kaovad ka tänased töökohad.
Loomulikult on uute töökohtade loomine ennekõike ettevõtjate rida. Teisalt ei ole riik seni teinud midagi, et ettevõtja eelistaks uue tootmise rajamisel näiteks Valgamaad Harjumaale. Samas on riigil olemas teatavad hoovad, mida ilukõnede kõrval kasutusele võtta. Olgu selleks kas või maksuerisuste kehtestamine maal töökohti loovatele ja hoidvatele ettevõtetele.
Suur samm edasi oleks veel see, kui Euroopa Liidu toel tehtavate investeeringute puhul oleks maal tegutsevatele ettevõtetele omaosaluse määr 50% asemel näiteks 10% – kohe tekiks motivatsioon arendada ettevõtlust soodsamas piirkonnas.
Olen igati nõus ühe ajalehe juhtkirjaga, mis võrdles riigi tänast tegevust ettevõtte allakäiguga ja kõlas umbes nii: «Vaadates, kuidas riik sulgeb päästekomandosid ja koole, tuleb meelde firmade allakäiguspiraal – kui väheneb kasum, siis vähendatakse töötajaid, võetakse kokku turunduskulusid ja investeeringuid. See aga tähendab üldjuhul kehvemat toodet ja nii väheneb ostjate huvi kauba vastu veelgi.»
Poliitikutena peab meil olema usku paremasse homsesse, mistõttu usun, et vaatamata erinevatele arusaamadele püüame kõik anda parima, et elu Eestimaal paraneks. Aga probleemidest tuleb ausalt rääkida ja mitte jutlustada hääbuvate maapiirkondade taustal partei ja valitsuse uskumatust edust kogu maa elektrifitseerimisel ja maaelu edendamisel.