Juhtkiri: Tühjenevate asulate aegu

Veel kolm aastakümmet tagasi oli igati normaalne, et alevikes ja alevites, ka suuremates külades kihas vilgas elu.

Inimesed elasid kas oma majapidamises või majandikeskusesse rajatud kortermajas. Nädalavahetustel käidi lähedalasuvates kultuuri- ja rahvamajades muusikat kuulamas, jalga keerutamas või näitemängu nautimas – kui huvi oli ja tervis lubas. Töökohadki jäid kodule üpris lähedale.

Nüüdseks on olukord märgatavalt muutunud. Nagu ütleb tänases Valgamaalases AS Protex Balti tootmisjuht Martin H. Pedersen, on näiteks Hummuli alevik ise ja ka sealne tootmisüksus liiga väikesed, et vastata õmblusfirma tulevikuvajadustele. Kui sellisesse olukorda on sattunud asula, kus veel kümmekond aastat tagasi elas üle 400 inimese, siis mida peavad tundma veelgi väiksemate asulate elanikud?

Õnneks on Eestis näiteid ka selle kohta, kuidas maa-asulas paiknev ettevõte edukalt toimib, näiteks Imaveres asub umbes 300 inimesele tööd andev saeveski. Samas on ettevõtte eripära hea asukoht Tallinna–Tartu maantee lähedal.

Asukoht loebki tänapäeval väga palju ja Hummuli tehase teise sulgemispõhjusena tõigi AS Protex Balti tootmisjuht välja asumise liiga kaugel tõmbekeskustest. Sest paraku on nii, et ka 15 kilomeetri kaugusel paiknev Valga pole paljude äriinimeste silmis mingi tõmbekeskus.

Nii jäävadki maa-asulad Eestis üha tühjemaks – välja arvatud need, mis tõelistele tõmbekeskustele või transpordisõlmedele piisavalt ligidal paiknevad. Ainus võimalus protsessi pidurdada oleks, kui leiduks inimesi, kes maapiirkonnas mõne ettevõtte rajaks.

Paraku küsib neistki enamik, miks nad peaksid rajama ettevõtte tõmbekeskusest mitmekümne kilomeetri kaugusele, kui selle saaks püsti panna keskuses või selle külje all.