Juhtkiri: Reformida või mitte?

Viimasel ajal on riigijuhid avalikkuse ees põhiliselt tegelenud poliitskandaalide kommenteerimise ja Eesti majandusalase arengu ning väiksese eelarvepuudujäägi üle uhkustamisega.

Võrreldes suure osaga muust maailmast läheb meie majandusel tõesti päris hästi. Paraku on üpris kobeda fassaadi taga varjuküljed. Näiteks majandusprofessor Rainer Kattel ütleb kolmapäevases Äripäevas, et eelarve tasakaalus hoidmine on pigem populistlik loosung, millega üritatakse valijaid ja turge rahustada. Sotsiaalne ebavõrdsus on riigis aga suur, nagu rõhutab teine majandusprofessor Raul Eamets.

Tänasest Valgamaalasest võib lugeda, et Eesti edukuse seab kahtluse alla ka hiljuti Hummulis ettekande pidanud Geomedia konsultant Rivo Noorkõiv. Konsultandi sõnul hakkab üha enam välja paistma riigijuhtide tegevusetus selles, mis puudutab halduskorraldust ja inimeste sotsiaalset toimetulekut. «Keskendutakse saavutatu kinnistamisele, kuid elujärje edenemist elanikud ei tunne,» ütles ta.

Noorkõiv on kindel, et teatud asjade lahendamist pole võimalik edasi lükata, tuues näiteks koolivõrguga seonduva. «Läbi on vaja viia riigi terviklik halduskorralduse uuendamine, mis hõlmab ka kohalike omavalitsuste ülesannete täitmise läbivaatamist,» oli ta seisukohal.

Paraku on nii haldus- kui hariduskorraldus äärmiselt delikaatsed teemad, mis puudutavad väga paljusid. Seda on tõestanud kas või Valga koolivõrgu uuendamine või mitu viljatut katset maakonnas omavalitsusi liita. Kui omal ajal liidetigi Pühajärve ja Otepää vald, on traagelniidid siiani tunda, ilmekaim näide on kogukonna vastuseis Pühajärve kooli sulgemisele.

Tegelikult pole praeguste otsustajate olukord just kadestamisväärne: muudatusi on väga vaja, et inimeste elujärg paraneks, samas tuleb iga muudatust arusaadavalt põhjendada ja arvestada inimeste tunnetega.