Kontsert «Klaverikuld» Valga kultuurikeskuse teatrisaalis. Rahvast on palju: suuri ja väikesi, nii Eestist kui ka Lätist. Tean, et Rannap on pianist, keda armastatakse ja vihatakse. Ta on eriline. Vaatan, kuulan ja mõtlen, milles on tema fenomenaalsus.
Rannapile meeldib, et lugudel on pealkirjad. Ka oma kontserdile paneb ta alati nime. Kohe kontserdi alguses selgus, miks on sellel kontserdil niisugune pealkiri – ta esitas palu, mida on tahtnud eluaeg mängida, aga pole kunagi varem jõudnud.
Kuna kavaraamatuid polnud piisavalt, tegi ta publikule kõik, mis kuulajal vaja teada, suuliselt selgeks. Rääkis huvitavalt, hasardiga, nii et jäid põnevusega ootama, kuidas see kõik muusikas kõlab. William Byrdi umbes 1590. aastal kirjutatud üheksaosaline «Lahing» sai tema eestvedamisel sõdurite kogunemisest kuni vaenlase laialijooksmiseni läbi elatud.
Muusika kogu kehas
Rannapil on muusika mitte ainult sõrmedes, vaid kogu kehas ja näoilmes. Tema klaverimängust võiksid saada omamoodi elamuse ka kurdid, kuigi nad jäävad paljust ilma, sest kõik väline oli tal sel paduklassika kontserdil, nagu ta kava ise nimetas, muusika, mängutehnika ja emotsioonide teenistuses.
Johann Sebastian Bachi «Itaalia kontserdiga» tõestas ta, et seegi muusika on kerge, kui tehniliselt üle oled.
Esimese osa viimane teos oli Wolfgang Amadeus Mozarti «Variatsioonid Glucki teemal». Rannap kuulas oma sõrmede alt tulnud muusikat suure tähelepanuga, vahel vajus päris klahvide kohale. Lapsed ei saanud kuidagi saalis nihelema hakata. Rannap valdab pianissimo kunsti, oskab sellele erilise tähtsuse anda.
Anne end kuulama panna
Rannapil on anne publikut oma mängu kuulama panna. See pole kaugeltki mitte igale interpreedile jõukohane. Kui ta mängis pianos või pianissimos, kuulas publik hinge kinni pidades. See oli saalis tunda. Kui andis mõne jõulise löögi, vaatas saali küsiva pilguga: «Oli põnev?» Ei mäletagi, millal viimati Valgas klassikalist instrumentaalmuusikat niisuguse tähelepanuga kuulati.
Kontserdi teine osa algas Ludwig van Beethoveni rondoga «Raev kaotatud krossi pärast». Selle pala lõpus oli pianistil üks nali ka varuks – ta pühkis klaverilt mõne mündi maha ja lükkas jalaga eemale.
Jõudsin just mõelda, kas tõesti keegi oli klaverile midagi pianisti segavat unustanud, kui kunstnik ütles: «Kui mõni väike laps hiljem sellest kontserdist midagi ei mäleta, siis seda ikka, et ah see oli see onu, kellel kukkus raha maha.» Vaat, millele ta isegi mõtles.
Ajalehe Valgamaalane reporter ja fotograaf käisid enne kontserti pianistilt küsimas, kas kontserdi ajal tohib pildistada. Ei lubatud. Leppisime kokku, et teeme seda pärast esinemist. Kontserdi ajal aga välgutasid saalis teised. Kuni pianist selgitas, kui väga see teda segab. Oli isegi mõelnud loo pooleli jätta.
«Esinemise ajal on vaja kontsentreeruda, et miljonid noodid ära mängida ja väljendada su sisse tormavaid fantaasiaid. Et valitseda teksti ja noote, tuleb pidada päris tugevat võitlust inspiratsiooni tulva ja vajaduse vahel,» põhjendas Rein Rannap, miks ootamatu valgus teda segab.
Frédéric Chopini Skertso nr 3 cis-moll läks üpris ägedaks. Ferenc Liszti Legendi nr 2 «Püha Franciscus kõnnib lainetel» mängides tekitas pianist klaveril tõelise maru. Lainete kiiret jooksu ei suutnud nootides enam ette kujutada, see oli juba ülem kui inimese looming.
Ei juletud plaksutadagi
Huvitav oli ka tormi rahunemine, uue laine tekkimine, viimase akordi saatmine vaikusse. Aplodeerida ei juletud enne, kui interpreet sellest lummusest väljus.
Kontsert lõppes Liszti «Ungari rapsoodiaga» nr 15, mille saatel oli võimalik end ratsanikega koos kappamas kujutada.
«Klassikalises muusikas pole midagi arusaamatut, ammugi mitte igavat. Ma ei tea, kas mul õnnestus seda täna tõestada,» ütles kõik tormid ja tungid üle elanud pianist.
Lisapalas ei suutnud Rannap loobuda kiusatusest näidata end ka muusika loojana ja esitas oma esimese etüüdi, pealkirjaks «Jäälõhkuja». «Otsustasin neid rohkem kirjutada, et koolis oleks lõbusam harjutada,» ütles helilooja Rannap. Etüüdis oli ilus meloodia, aga ka mitmesuguse mängutehnika treenimise vajadus, vaikne lõpp ja bassi punkt.
Alles viimase pala ajal märkasin, et valgustehnik vahetas tagafooni valgel linal igasuguseid romantilisi värve. Kõik oli läbi mõeldud.