Parim regionaalpoliitika Eesti suurusega riigis on kiired, hästi läbimõeldud ja toimivad ühendused. Ühenduste mõiste alla võime paigutada ka elektri- ja internetiühendused. Eelkõige on aga eluliselt tähtis korras ja hooldatud teedevõrk. Kui inimesed ja kaubad saavad kiiresti ja mugavalt liikuma, ei tohiks Eesti suurust arvestades olla väga suurt vahet, kus elada.
Aastakümneid on Eestis rongiliiklus teinud vähikäiku. Õnneks on nüüd olukord hakanud muutuma ja raudteel toimumas suured muutused, millest Lõuna-Eestil palju võita.
Alles see oli, kui avati suurehitis – Koidula raudteetollipiirijaam. Reisirongid saavad
1. septembrist sõita Koidulani ja on lootust, et juba järgmisel aastal pikendatakse liini Piusani.
Tallinna–Tartu liinil on peaaegu kogu ulatuses tehniliselt võimalik sõita kiirusega 160 km/h ja vahemaa on võimalik katta alla kahe tunni. Enamus platvorme on uuendatud ja neil on nägusad varikatused. Hea uudis on Lõuna-Eestile ka Tallinna–Moskva rong, mis hakkab suure tõenäosusega tulevikus sõitma läbi Koidula jaama.
2013. aastal saabuvad uued diiselrongid. Juba käivad tõsised arutelud Eestit Euroopaga ühendava Rail Baltica ehitamise osas. Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas on selgelt välja öelnud, et Rail Baltica on kogu Euroopas üks tähtsamaid ühendusteid, mille ehitamisse panustab ka Euroopa Liit.
Riigikogu Reformierakonna fraktsioon käis paar nädalat tagasi tutvumas Koidula võimalustega. Kasutasime Tallinnast kagupiirile sõiduks just rongi. See oli minule üle pikkade aastate esimene rongisõit, meenutas lapsepõlve.
Raudteel on nüüd liiprid vahetatud ja rong ei hüpita enam rongi edasi-tagasi nagu vanasti. Ausalt öeldes oli sõit päris mugav, ainult et aega võttis see viis ja pool tundi. Kui kiiruse saaks tõstetud esialgu kas või 120 km/h ja graafiku natuke tihedamaks, oleks tegemist väga arvestatava teise võimalusega maanteetranspordi kõrval.
Tulevikule mõeldes tuleks kindlasti taastada reisiliiklus ka Koidula–Valga liinil. Selleks on aga vaja lõik renoveerida, sest praegu on seal maksimaalne kiirus 60 km/h, ja ehitada korralikud ooteplatvormid. See nõuab umbes 25 miljoni euro suurust investeeringut ja on mõeldav, kaasates Euroopa struktuurifondide raha.
Kõik ei ole siiski nii roosiline, kui eelnenut lugedes tunduda võib. Medalil on ka teine külg. Sõitjaid on vähe ja kui neid pole sõitjad, on väga keeruline teha otsuseid investeeringute ja uute liinide avamise osas. Lootus, et reisirongiliiklus muutuks Eestis isetasuvaks, on väike ja riigieelarvest tuleb jätkuvalt peale maksta.
Aga kusagil on toetamisel või õigemini toetamise mõttekusel piirid. Äsja avatud Koidula–Tartu liinil oli septembris nende peatuste vahel sõitjaid 174. Riigipoolseks dotatsiooniks vedajale kujunes nii 34 eurot reisija kohta. See tähendab, et iga Koidula–Tartu liinil sõitja tegelikust piletihinnast maksis riik piltlikult öeldes 34 eurot.
Kas meil on kindlust, et Tartu–Koidula liinil sõitjate arv kasvab ja Koidula–Valga liinile tuleks rohkem sõitjaid? Muidugi võib öelda, et kui graafik oleks parem ja rongid mugavamad, leiduks ka reisijaid. Aga kas meil on rongi kasutamise harjumust ja kas muu ühistransport toetab seda? Ja kas sihtpunktist pääseb kergesti edasi? Need on küsimused, mis ootavad vastuseid.
Soovitan võimalusel ja sõidugraafiku klappimisel eelistada keskkonnasõbraliku ühistranspordivahendina just rongi, sest ka piletihind on taskukohane. Mida rohkem seda Euroopas väga populaarset transporti kasutame, seda suurem on tõenäosus, et graafikud muutuvad tihedamaks ja rongid mugavamaks.