Justin Petrone kaheosaline romaan «Minu Eesti» on raamatukogudes endiselt nõutavaimate teoste nimistus. Laupäeva õhtul räägib Petrone Otepääl huvilistele endast ja oma tegemistest ning näitab pilte enda Eestimaast.
Intervjuu: Valgamaa loodus võtab Justin Petrone hingetuks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palun tutvustage end valgamaalastele.
«Olen sündinud New Yorgis – ent mitte linnas, vaid Ameerika kõige suuremal saarel nimega Long Island. Aasta oli siis 1979, Iraanis oli revolutsioon ja Nõukogude armee oli Afganistanis. Mul on kaheksa aastat vanem vend. Washingtoni ülikoolis õppisin ajakirjandust.
Pärast kooli olin Soome välisministeeriumi väliskorrespondentide programmis, kus sain tuttavaks Eesti esindaja Epuga. Abiellusime kümme kuud hiljem. Peres kasvab kolm tütart: Marta on seitsmene, Anna nelja-aastane ja Maria poolteist kuud vana. Meie kodu on Viljandis, aga maamaja on Setomaal.»
Kas eesti keel on nii keeruline, nagu tihtipeale räägitakse?
«Kõik keeled on keerulised. Olen kusagilt lugenud, et eesti keel on väga keeruline, aga ei tea ... Kui eesti keel on keeruline, kas see tähendab siis, et soome keel on täiesti võimatu? Aga jaapani või tai keel?
Vähemasti on eesti keeles samad tähed nagu inglise keeles. Muidugi on mul väiksed probleemid arusaamisega: laps rääkis minuga lendavast lohest, aga kuulsin «lendav lõhe». Saate küll aru, kui naljakas on lendav lõhe! Ma ei saa kunagi aru, kus käivad täpid ja kus ei käi.»
Mis teid Eesti eluga kohanemisel on kõige enam üllatanud või häirinud?
«Eestlaste elustiil on positiivne üllatus. Kõnnin poodi ja kontorisse, söön mahetoitu, kodus tehtud mahla ja moosi ning nii ei saa ka paksuks minna. Loodus on alati lähedal. Hakkasin eelmisel talvel suusatama ja üllatusin, kui mõnus see on. Viljandis on superhea pärimusmuusika, väga entusiastlikud muusikud ja kuulajad.
Häirivad need, kes joovad alkoholi tänaval, laste ees; segavad mind oma jamajutuga; haisevad nagu taluloomad ja tahavad minu käest alkoholi ostmiseks raha.»
Mis on jätnud teile Eestimaal ringi rännates kõige sügavama mulje?
«Nostalgiline linn on mulle Tallinn – seal ma elasin, abiellusin, seal sündis mu esimene tütar. Tallinn ei ole minu silmis nagu teised linnad, mul on seal justnagu sügavad juured.
Haapsalu on ilus, muinasjutuline linn. Olen seal alati õnnelik.
Käisin suvel Vormsi saarel – seal oli vaikne ja rahulik, aga huvitav. Setomaal on hea energia – paksud metsad, põllud nagu meri. Nii metsik tunne on seal olla.
Mulle meeldib ka Valgamaa. Sõidan oma talusse tavaliselt Sangaste kaudu – see on väga ilus tee.»
Mida arvate Eestist ja eestlastest?
«Iga inimene on individuaalne. Ei saa öelda, et kõik eestlased on ühtemoodi. Aga mul on välja kujunenud oma stereotüübid. Arvan, et eestlased on maarahvas: nad on looduslähedased. Mäletan, kui tulin USAst tagasi ja helistasin eesti sõbrale ning küsisin, et mida sa teed praegu. Ta vastas, et sorteerib kartuleid. Mitte keegi minu Ameerika sõpradest ei vastaks nii! Mis mõttes sorteerib kartuleid?
Eestlased armastavad ahikütet. Ausalt öeldes on see mulle väsitav. Mäletan, et kui elasime mäel, oli naabri korsten meie akna vastas ja vahel tuli suits otse aknasse. Mul oli tunne, et naabrimees puhub mulle suitsu näkku. Aga kõik eestlased armastavad ahikütet. Ilmselt armastavad tuld, võib-olla on see mingi põhjamaine asi.
Eestlastel on veel see taluinimeste mentaliteet, nad on hästi konservatiivsed ja mõnikord natukene ebausklikud. Minu nainegi ütles mulle, et majas ei tohi vilistada – maja võib põlema minna!»
Mis on suurimad erinevused, võrreldes Ameerika ja Eesti eluolu ja inimesi?
«Ameeriklased jagavad kergemini oma tundeid. Eestlased, eriti mehed, on tagasihoidlikud. Kui meie tütar Maria oli sündinud, küsisin töömehelt, kes meil kodus abiks oli, et kas temal ka on lapsed. Tema vastus oli «jah» – ja see oli kõik!
Ameerikas räägib mees kohe oma perekonnast, palju on lapsi, kus õpivad ja elavad. Inimesed räägivad oma elust palju rohkem ja see tundub mulle normaalne. Aga Eestis ei käi elu niimoodi. Kui võõras hakkab minuga Eestis rääkima, mõtlen kohe, et ta on hull või joodik.»
Kas olete Eestis tuntud inimene? Kas on see kuidagi ka väljendunud?
«Kogemus on, et inimestel on lühike mälu. Kui olin Hannes Võrno telesaates, astusid inimesed pärast mu juurde ja ütlesid, et nägid mind teles. See oli imelik tunne. Kui vaatan oma nägu televiisoris või loen intervjuud, tunnen, et see ei ole mina, vaid keegi teine. Lugejad ka kirjutavad mulle ja tahavad minu sõbrad olla. Aga kohtumistel on mul alati tunne, et ma ei vasta nende ootustele.»
Kuidas eesti toidud teile meeldivad, mis on lemmikuks saanud?
«Olen rahul nii-öelda ametliku eesti toiduga: kartulid, hapukapsas, sealiha ja väga kange sinep. Sinep teeb kõik paremaks. Aga kas see on tõesti eesti rahvustoit? Käisin Šveitsis ja neil olid täpselt samad toidud.»
Kust tuli idee kirjutada raamat Eesti elust-olust?
«Mul on olnud blogi Eestist juba kuus aastat. Kui meie kirjastus ringi vaatas ja Eesti lugude kirjutajat otsis, pakkusin ennast. Ja kui hakkasin kirjutama, see kõik lihtsalt tuli. Alustasin veebruaris, lõpetasin juulis ja tahtsin edasi kirjutada.
Raamatud on nagu minu lapsed. Kirjutasin kaks raamatut: «Minu Eesti» 1. ja 2. osa, kokku 700 lehekülge. Need romaanid on nagu minu «Tõde ja õigus». Praegu nuputan kolmanda osa kallal.»
Milles seisneb teie arvates teie teoste populaarsus?
«Eks vahest ikka see, et välismaalane kirjutab Eestist ja eestlastest. Ei tea miks, aga eestlastel on suur vajadus teada, kes nad on ja kuidas paistavad välismaalastele.
Raamatud on isiklikud, naljakad, ausad, võib-olla ka ajaloolised. Räägivad sündmustest, mis toimusid aastal 2003, kui Juhan Parts oli peaminister. Lugejad on ise selle aasta läbi elanud ja mõtlevad loetule kaasa: ahaa, aga kus mina olin sel õhtul, kui eestlased hääletasid Euroopa Liidu poolt.»
Mis on teie lemmikraamatud?
Henry Milleri «Vähi pöörijoon». Miller oli New Yorgis sündinud autor, kes elas Pariisis. Kirjutas väga ausalt oma elust. Veel on lemmik Jack Kerouaci «Tristessa». James Joyce oli ka väga inspireeriv autor, eriti «Ulysses».
Mulle meeldib teadvuse voolamise idee. Proovisin seda ise natukene teises «Minu Eesti» raamatus.»
Kas olete varem Valgamaad külastanud? Missugused on muljed?
«Jah, olen. Otepääl olen mitmeid kordi käinud. See on naljakas, et Eesti tippsuusatajad seal elavad. Sangastes olen ka käinud. Jumala ilus maastik, rohelised mäed nagu lained, taevas nagu ookean! Ma olen käinud peaaegu igas Euroopa riigis, kuid see, mida siin näen, teeb hingetuks.»