Õpetaja, õpetaja – millal sina tuled?» võib küsida olukorras, kui tahame rahvusena püsima jääda. Kuid ilmselt ei taha ja meil puudub ühiskondlik tahe seda eesmärki saavutada. Miks muidu meie rahvas peaks rahvusriigist väljaspool tööl käima.
Õpetaja, õpetaja – millal sina tuled
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maksubaasi kokkutõmbumise tagajärjel on löögi all ka õpetajate palgad. Kuid ilmselt on ka seda seost tänapäeva õppemetoodikate juures raske tajuda, sest eemärk on spetsialiseerumine, mis viib tervikutaju puudumiseni.
Veel sada aastat tagasi oli neli klassi koolis käinud talupoeg võimeline ehitama ühe suvega endale palkmaja – ehk varustama ennast elamispinnaga. Vähe sellest, ta oli võimeline varustama oma pere tervisliku toiduga. Tema lapsed õppisid talutööd ja olid võimelised isaisade kultuurilisi traditsioone jätkama.
Tänaseks oleme jõudnud oma haridussüsteemiga nii kaugele, et 12 aastat koolis käinud talupojal puuduvad igasugused võimed endale maja ehitada, rääkimata pere toiduga varustamisest. Järelikult on meil vaja kasvatada inimest, kes oleks maksumaksja, mitte ise hakkamasaaja. Kooliharidus on formeeritud maksumaksja loomiseks, mitte ühiskonna heaolu tagamiseks.
Kui riik ja ühiskond ei ole võimeline ennast ise toiduga varustama, ei saa riigi iseseisvusest ega vaba olemisest juttugi olla. Seega ei poolda meie koolides läbiviidav õpetus iseseisva riigi püsimajäämist. Rääkimata seoste tajumisest, mis võimaldaksid tuvastada seoseid sisseostetava toidu ja sellega riigist väljarändavate töökohtade vahel.
Kui isegi elementaarseid ühiskonna eksistentsi aluseid ei suudeta meie haridussüsteemi kaudu ühiskonda sisestada, on see meie haridussüsteemi ja õpimentaliteedi järelemõtlemise koht. Selle asemel on tähtsamad meie haridussüsteemi erinevad näitajad PISA edetabelites, mille tulemus on ääremaastumise süvenemine.
20aastase iseseisvusaja jooksul on senimaani läbi vaidlemata, kes sealt koolist peab välja tulema – kas kuulekas palgatööline või loomingiline ettevõtja – ja milline võiks olla nende proportsionaalne vahekord.
Peamiseks probleemiks meie ühiskonna vaidlustes hariduselu üle on kujunenud aga palgaraha, mis viitab vaid palgatöölise mentaliteedile õpetajate hulgas. Probleem seisneb selles, et palgatöölise mentaliteediga on loomingulise inimese kasvatamine koolides küsimärgi all.
Loomingulisuse devalveerumist ja distantseerumist ühiskonna arenduse kujundajana kinnitavad meie õpetajate vaikimine ja olematud sõnavõtud kohalikus meedias. Tuletagem siinkohal meelde, et just õpetajatest Jannsenid, Koidulad ja Jakobsonid olid eesti meelsuse ja indentiteedi kandjad. Just neid juba sissetallatud radu peaks käima meie õpetajaskond. Just nende aadete kaudu pandi alus Eesti ühiskonna iseolemisvõimele.
Need rahvuslikud aated on tänaseks paraku devalveerunud ja asendatud supermarketi reklaamikampaaniate ning palganumbri suurusega. Kui aateajakirjanduse ja sellesuunalise tegevuse eest ei maksta, siis see õpetajate igapäevatööde hulka ei kuulu. Või on äkki aatelisus nii devalveerunud, et õpetajaks olemisega enam kokku ei kuulugi.
Õpetajast on seega kujunenud mitte õpetaja suure algustähega, nagu olid Einsteinid, Mendelejevid või Vooglaiud, vaid konveieriliini tööline.
Sedasorti õpetajate vaakumit ühiskond ei salli. Nagu ka looduses, täidetakse need tühjad kohad ja meediaruum erakondliku religiooniõpetusega. Ja nagu meie õpetajate isa Köster sellepeale on öelnud: «Peaasi on rahulolemine ja alandlikkus. Kõrk meel tekitab vaenu ja pahameelt nendes, kes on pandud meie üle.»
Sellest kõigest peaks ju kaasaegse ühiskonna arendamiseks piisama. Kuid ilmselt ongi vajadus ühiskonnas õpetada ja kasvatada sülekoera mentaliteeti, mitte tagada koostoimetel ja isemõtlemisel moodustuva ühiskonna arengut.