Mis saab meie erakondadest?

Kas Laar teadis, et IRLi suurkogul heidetakse vanad Isamaaliidu juhatuse liikmed üle parda, et Raudne, Reinsalu, Palts värbavad uusliikmeid nagu setu revolutsionääre, kes bussides kohale tuuakse ja vanad «kampsunid» juhatusest välja hääletavad, küsib meediamogul Hans H. Luik.

Jüri Ratas lubab Keskerakonna isolatsioonist välja tuua ja Inara Luigas Savisaart enam ei toetaks. Kullaärimees Meelis Atonen pole sugugi kindel, et oravad ka järgmised valimised võidaks.

Need on vaid mõned nopped viimaste päevade ajakirjandusest, mis kõik annavad ärevaid signaale erakondade tuleviku kohta. Tundub, et mitmed parteid on pooldumise äärel, igaühes neist kujunemas mitu tiiba. Rahulolematus praeguse juhtimisega pureb kõiki ja valusasti.

Ütlen kohe ära, et mõne uue mõjuvõimsa poliitilise jõu tekkimiseks mina mingit perspektiivi ei näe. Esiteks pole värskeid ja noori säravaid liidreid silmapiiril. Teiseks ei ole seda raha, millega tuhandete liikmetega rahvaliikumist luua, kellegi taskust praegu paistmas. Kolmandaks tundub, et lähiajal ei suuda küll keegi eestlasi ühendavat ideed leida.

Niisiis jääb üle vaid praegusi erakondi tugevdada ja neid tegusana hoida. See aga tähendab lähiaastateks ägedat sisevõitlust.

Esimesena peab selguse looma Keskerakond, sest tema kongress tuleb juba 27. augustil. Kas Edgar Savisaar või Jüri Ratas? Sellest on tehtud meedias kongressi põhiküsimus.

Isiklikult pean tähtsamaks keskpartei programmi ja meeste maailmavaadet. Viimase osas langeb Ratase oma Savisaarega kokku. Noorem kandidaat osutaks vaid peatähelepanu erakonna elu sisekorraldusele ja kontaktide loomisele teiste parteide ning meediaga. Praegune juht jätkaks kindlasti tugevat sotsiaalpoliitikat ja kesklassi enesekindluse kasvatamist.

Kumb võidab kongressil valimised? Siiani on valdav enamik piirkondi teatanud avalikult Savisaare toetamisest. Varasemate aastate kogemus kinnitab, et piirkondadest valitud delegatsioonid jäävad lubadustele kindlaks ka suurkogu saalis. Parim tulemus oleks, et vaatamata valimistulemusele jätkuks kahe juhtkandidaadi sõprus ja tihe koostöö ka pärast kongressi.

Sellele looks eelduse keskerakondlaste tagasihoidlikkus oma valiku eksponeerimisel ajakirjanduses. Minu meelest pole kena hüüda täiest kõrist ja päevast päeva, et mina valin Edgari, aga mina Jüri. Kindlasti huvitaks avalikkust rohkem kandidaatide valimisplatvormid kui konkreetse setu või saarlase poliitiline armastusavaldus.

Ärgem unustagem, et kaalul on rohkem kui võim ja raha. Kaalukausil on Eesti tulevik. 1831 delegaadiga kongress on võimas jõud. Eesti suurim, ligi 13 000 liikmega Keskerakond hakkab lähiaastail mängima olulist rolli parempoolsete põhja lastud majandusega Eesti päästmisel. Keskklassi elukvaliteet halveneb päevadega, hinnad tõusevad tundidega ja rahva rahulolematus jõuab peagi Stenbocki majani välja.

Tuletagem meelde tohutuid pikette Toompeal Narva elektrijaamade ja Eesti Raudtee müügi vastu. Tollane valitsusjuht Laar nimetas neid massimeeleavaldusi küll lumpeni kogunemisteks, kuid õige varsti võttis seesama lumpen peaministri tema kohalt maha.

Isamaaliitlane Tõnis Lukas rõhutas hiljaaegu, et erakondade eesmärgid on muutunud pisikeseks ja rahaliselt mõõdetavaks, suured aated on kadunud. Ehk tõestab Keskerakonna kongress, et suured eesmärgid Eesti edu saavutamiseks on alles jäänud ja eestlaste halb komme üksteisele ära teha aateid surmata ei suuda.