Tänane Valgamaalane vaatab nii minevikku kui tulevikku. Eesti üht traagilisemat ajaloosündmust – juuniküüditamist – on põhjust meenutada, sest teisipäeval möödus sellest 70 aastat.
Juhtkiri: Meie reliikvia on vabadus
16. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Öeldakse, et kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Samas on palju ebaselget minevikku ja tulevikku siduma mõeldud Valga vabadussambaga seoses.
See teeb kurvaks: aitaks ju sammas meil minevikku mäletada, see aga aitaks omakorda tulevikus meeles pidada, et vabadus pole enesestmõistetav. Sambataoliste massiivsete sümbolitega rõhutame ning väärtustame vaeva ja valu, millega meie rahval on kahel korral õnnestunud riik iseseisvaks kuulutada.
Samba osas on praeguseks selge vaid see, et plaanidest hoolimata sel suvel seda siiski rajada pole võimalik, põhjuseks raha puudumine ning selgusetus, kes ja kuskohast selle leidma peaks.
Et vabadus ja selle saavutamine on terve riigi, mitte ainult valgalaste jaoks oluline, võiks ju eeldada, et kaitseministeerium samba rajamisele õla alla paneb. Seda ta teebki, aga paraku ei saa ta seda teha sellises mahus, mis samba kiire kerkimise Valga linna tagaks. Samas võibki ehk nii mõnigi mõelda, et milleks küll praegusel ajal just sääraseid kulutusi tarvis teha on.
Siingi on tõetera sees, sest riik, kes ei suuda tagada oma rahvale inimväärset elu, ei saa olla uhke oma vabaduse üle. Argielus on ju esmatähtis ikkagi see, kas tuba on soe, toit laual ja riided seljas. Murest murtud kodanik nii või teisiti ei jaksa märgata, mida riigijuhid Vabadussõjas langenute mälestuseks teinud on.
Jääb vaid üle loota, et vabadussamba rajamiseks vajalik raha leitakse ning eriliselt positiivne oleks, kui see ei tule mõne teise projekti või idee arvelt.