Valgamaa kasuperesid liitva ühingu eesotsas on selle aasta algusest Pille Meriroos, kelle enda peres on kasvanud viis kasulast.
Intervjuu: Kasulapsi aitab kasvatada kasuperede ühing
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Palju Valgamaa Kasuperede Ühingul liikmeid on?
«Praegu kümme kasuperet, aga võiks rohkem olla. Siit ka minu üleskutse Valgamaa kasuperedele meiega ühendust võtta. Koos on probleeme palju kergem lahendada ja avalikkust teavitada.»
Missugune on hoolduspere pereelu?
«Lapsed on üldjuhul väga rasketest peredest pärit. Oluline on teada nende üleelamisi, kuid sageli juhtub, et peredele, kes need lapsed võtavad, ei räägita laste taustast. Sellisel juhul võib tekkida teatud üllatusi.
Lapsi aitab kasvatada just see, kui teada, kust nad pärit on ja mida pidanud üle elama – tänu sellele saab vanem teada, kuidas nendega toime tulla.
Lastekodulapsed – nagu kõik teisedki – vajavad nii rangust kui hellust. Millelegi vahepealsele nad õieti ei reageerigi. Aga kogemus on näidanud, et helluse ja mõistva sõnaga saab palju rohkem ära teha. See on nagu oma laste kasvatamine: piitsa ja präänikuga.»
Missugune võiks olla psühholoogiline töö lastega?
«Kõige paremad psühholoogid perele on pere enda aastatepikkune kogemus, kõik lähedased ning isegi kolleegid. Kindlasti on vaja aeg-ajalt ka professionaalse psühholoogi abi, aga üldjuhul saadakse üksteisele toeks olles ja nõu andes ka peresiseselt hakkama.»
Aga hooldusperest on võimalik laps tagasi lastekodusse saata ...
«Minu jaoks on see täiesti välistatud. Ma ei ole veel näinud ühtegi last, kellel ei oleks võimalik probleemidest üle saada. Olen kasvatanud viit kasulast: osa on suureks kasvanud, kõigist on asjalikud inimesed saanud ja tundub, et ka need lapsed, kes veel perest välja pole läinud, suudavad kunagi omal käel hakkama saada.»
Millest tekivad probleemid, mille tulemusena laps tagasi lastekodusse saadetakse?
«Mina ei saa siin absoluutselt lapsi süüdistada. Pere, kes lapse võtab, peab hästi põhjalikult analüüsima oma talumisvõimet ja valmis olema probleemideks, mida selline otsus kaasa toob.»
Tuleb seda tihti ette, et pere pole valmis olnud?
«Ei oskagi öelda. Eks ikka võib vahest ette tulla, et viskab üle: enam jõua ega suuda ja nüüd on kõik! Tavaliselt see mõtetest kaugemale ei jõua. Tuleb lihtsalt rahuneda, otsida ka enda vigu ja uskuge – asi saab jälle rööpasse.
Lastekodulapsed on tegelikult väga huvitavad. Ma ei mäleta, et mu bioloogilistest lastest keegi kunagi on küsinud näiteks: «Emme, kuidas sul tööl läks?» või öelnud «Emme, küll sa tegid täna maitsva söögi.» Sellised ütlused panevad kõik muud probleemid unustama.»
See kasvatus ja pereelu on ikkagi pidev kahepoolne suhtlemine?
«Jah, nende laste probleem on, et nad vajavad alguses, kui perre tulevad, rohkem tähelepanu. Kindlasti tekitab see teatud armukadedust juba peres olevates lastes. Aja möödudes läheb see üle. Pere peab võtma kõiki lapsi ühesugustena, siin erandit teha ei tohi – kui seda ei suudeta, pole mõtet üldse lapsi oma peresse võtta. Kõik lapsed, ka kasulapsed, on minu silmis täielikud pereliikmed ja mingit vahet ei ole.»
Kuidas selle tulemuseni jõuda?
«Last ei tohi võtta oma perre sellisena, et vaatad, kas saab asja või ei saa. Igal juhul tuleb laps perre vastu võtta eeldusega, et temast saab asja. Ja tegelikult saabki.»
Tulles nüüd tagasi kasuperede ühingu juurde – kas olite juba varem oma perega selle liige?
«Jah.»
Kas ühingusse kuulumine aitab pereeluga hakkama saada?
«Ta aitab selles mõttes, et esiteks kasupered saavad omavahel kokku ja kindlasti on ühiseid probleeme, mida arutada. Niiviisi saab üksteiselt tuge ja see on väga oluline. Eks kõigil ole oma probleemid ja üksteiselt saab nõu küsida.
Eesti Kasuperede Liidust käib ka tugiisik ning kindlasti on peresid, kes saavad temaga suhtlemisest väga palju kasu.
Kutsun kasuperesid osa võtma projektist, mis on seotud lähiajal ellu astuvate kasulastele tugiisikuteenuse pakkumisega. Tugiisik võib olla ka perekonna liige ja seda teenust finantseeritakse Euroopa Sotsiaalfondist. Selle projekti eesotsas on Meelis Kukk ja täpsemalt selle teenuse kohta saab teavet Eesti Asenduskodu Töötajate Liidu kodulehelt.»
Milleks tugiisikuteenust vaja on?
«See on vajalik laste jaoks, kes perest lahkumas ja kellel nii elu- kui töökoha leidmisega probleeme, aga ka üldise sotsiaalse toimetulekuga. Sellele teenusele on kavas kaasata ka noori, kes täisealised ja kellel oht koolist välja langeda.»
Mis probleemid võivad ellu astumisel tekkida?
«Näiteks elukohta on väga raske leida, sest omavalitsused annavad tavaliselt ühe toa kuskil ühiselamu tüüpi majas, kus ees elavad alkohoolikud. Ja kui see laps sinna satub, siis ... ega sealt head nahka ei pruugi tulla.»
See oleks justkui ühiskonna kuvand, et lastekodudes ja kasuperedes on kõik halvasti?
«Tegelikult on see küsimus palju laiapõhjalisem, me näeme ainult seda teatud gruppi. Samad probleemid on kõigis Eesti kodudes: kuidas täiskasvanuks saades endale elamispind ja töökoht leida, leib lauale ja riided selga saada. Neile ei tooda kandikul midagi ette.»
Kas kasuperede probleemid on mingil määral teistmoodi kui tavaperede omad?
«Ei ole ... (naerab – E. L.). Kui pere toimib, kui suudad kõiki lapsi ühe perena võtta, ei ole absoluutselt mingit erinevust. Lapsi tuleb võtta sellistena nagu nad on: muidugi tuleb ka tagasilööke, aga tuleb ikkagi edasi minna.»