Intervjuu: Kalev Härk panustab juhtimiskogemusele (1)

Tegelikult läksite Kaitseliitu alles möödunud aastal ...

«Jah, see oli vaid vormistamise küsimus. Ma ei olnud Kaitseliidu liige, aga osalesin traditsioonilistel üritustel maavanema ülesandeid täites, olin Kaitseliiduga ninapidi koos ja asju korraldamas. Viskasin nalja, et pole tegevliige, aga kui midagi korraldan, siis Kaitseliit on kogu aeg ümber. Vormistamine lihtsalt venis. See ei ole nii, et viskad taotluse lauale ja oledki liige.»

Olite täiesti kindel, et saate liikmeks?

«Kunagi ei tohi olla sada protsenti kindel. Ei tohi olla ülbelt enesekindel.

Mulle meeldib, et Kaitseliit ühendab väga erinevaid ühiskonnasektoreid. Seal on ettevõtjaid, tavalisi inimesi, ametnikke, töölisi, eakaid ja noori. Noori on hästi palju.»

Mida nii erinevate inimeste esindatus Kaitseliidule annab?

«See annab seda, et kõik erinevad ühiskonnakihid kannavad sõnumit. Kaitsetahe pole ainult see, kui võtad relva kätte ja lähed laskma. Kui juhtub loodusõnnetus või on kriisisituatsioon, on meil väljaõppinud inimesed, kes suudavad aidata. Teame, et kriiside ajal kasvab kuritegevus. Ka siis oleme valmis. Ja kui midagi juhtub meie naaberaladel, näiteks Lätis või Venemaal, ning peame hakkama põgenikega tegelema ...

Kõik need asjad tunduvad meile teoreetilised, aga kui vaatame ajaloos tagasi, on seda väga palju juhtunud. Siis hakkame mõtlema, et see tõenäosus ei ole kuhugi kadunud.

Ei tule meelde, kes seda ütles, aga on öeldud, et kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Teatud mõttes pead kogu aeg valmis olema. Vihmavari peab kaasas olema.»

Mõtlete pidevat pingeseisundit?

«See ei ole ka pingeseisund. See on ettevalmistus ja teatud kindlustunne, et oleme valmis. Teame, kes on need mehed ja naised, kellega võid piltlikult öeldes luurele minna – ükskõik mis kriisi­situatsioonis.

Rääkisin enne neist erinevatest ühiskonnakihtidest. Neid seobki, et tahavad seda kõike saavutada. Mõnele on see tegevus, mõnele hobi.»

Mida Kaitseliidus olemine teile tähendab?

«Minule on ta nii hobi kui ka tervise mõttes võimalus arendada sõjalis-sportlikke oskusi. Tundsin ka, et Kaitseliiduga liitumine on väljakutse, kus mul võimalus rakendada oma juhtimiskogemust. Kaitseliidus on küll palju tugeva sõjalise väljaõppega inimesi, kuid juhtimisvõimekust on võimalik veel arendada.

Teine asi on, et mulle meeldib väga Kaitseliidu töö noortega. Kaitseliit on tegelemise kodutütarde ja skautidega tõsiselt ette võtnud. Neile tehakse pidevalt laagreid ja korraldatakse väljaõpet. On oluline, et raskes eas noortel on tegevust.»

Kuidas tehti teile ettepanek üksikkompanii pealiku kohale asuda?

«Kujunes niimoodi, et astusin Kaitseliidu liikmeks ja väga täpseid kokkuleppeid minu rollist ei olnud. Mulle oli ka reakoosseisus olek täiesti vastuvõetav.

Maleva pealik (kapten Rein Luhaväli – M. V.) tegi ettepaneku, et mis oleks, kui kasutaks neid minu juhtimiskogemusi.

Ja siis ilmselt arutati seda ja nii ettepanek tuligi. Tegin küll ettepaneku, et liiguks sammhaaval edasi, et koolitused läbida ja maleva siseeluga tutvuda, aga ilmselt oli maleval otsust kiiremini vaja.

Tol hetkel ma muidugi ei teadnud, et saan linnapeaks. Võib-olla ei oleks ma seda kohe lubanudki, aga siis tundsin, et mul on aega ja ressurssi rohkem. Nüüd juba rääkisin maleva pealikuga, et mõned asjad liiguvad ehk aeglasemalt, aga ma ei ole ühtegi lubadust tagasi võtmas.»

Millised eesmärgid on teil üksikkompanii pealikuna paika pandud?

«Tõsiseim eesmärk on parandada kompanii sisekommunikatsiooni. Iga kompanii liige peaks teadma, millises üksuses ta on, kes on tema otsene ülemus, kes alluvad. See tundub ehk imelik, aga tunnetan, et see on üks tõsisemaid väljakutseid kompaniis.

Teine eelistus on väljaõpe. On oluline, et kõigil juhitasemetel oleks väljaõppinud jao- ja rühmaülemad. Arvestades, et kõik on vabatahtlik, võtab see aega. Umbes kolme-nelja aasta jooksul peaksid kõigil juhitasanditel olema vastava väljaõppega juhid.

Kolmas olulisem töölõik on koostöö eriorganisatsioonide, eriti noortega. Kompanii peaks igakülgselt aitama kaasa noorte kotkaste ja kodutütarde tegevusele ja nende ürituste korraldamisele. Peale selle riigikaitse õppe toetamine.

Neljas on hoida kogukonnaga sidet, kui osaleme Eestile või Valgamaale oluliste sündmuste tähistamise korraldamisel. Lisaks peame kohal olema hädaolukorras, et aidata seda olukorda likvideerida.

Samuti on oluline, et üksusesiseselt käiksid kõik koolitustel ja vajalikud ametikohad oleksid täidetud.»

Kas koolitustase pole siis piisavalt hea?

«See ei ole alla Eesti keskmise, kuid siin on kõvasti arenguruumi. Esiteks pole meil kõik positsioonid täidetud, peame praegu sellega tegelema.

Liikmeid tuleb juurde, aga nüüd tuleb neid vastavalt nende positsioonidele välja õpetada. Kas või see lihtne asi, et on vaja igasse üksusesse inimest, kes suudab esmaabi anda. Ka sellist õpetust on vaja anda. See ei käi nii, et loed raamatust peatüki läbi ja valmis.»