Tartu Ülikoolis ajalugu õppides olen kokku puutunud mitmesuguste allikatega – nii käsikirjade, dokumentide, teatmeteoste kui palju muuga. Eriti põnevad on aga suulised allikad: inimesed meie ümber. Ajaloolasena peab aga arvestama, et sellised allikad kipuvad aja jooksul hääbuma, mistõttu tuleb nad aegsasti üles otsida.
Ühe sellise toreda inimese leidsimegi Valgamaalt Soorust. Elujõudu täis ja naerusuine Õie Koonik oli lahkesti nõus rääkima, mida tema sellest Valga ajaloolisest hoonetekompleksist teab ja mäletab. Kuulates 95aastast naist, meenusid mulle Juhan Liivi sõnad, mistõttu ma ajalugu kunagi üldse õppima läksin: «Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.»
