Vilaski raketišahte ähvardab kuulsusetu lõpp

Taavi Niittee
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teisipäeva hämarduvas päevavalguses lõpetasid töömehed kõige ohtlikuma raketišahti piiramistöid. Üks nendest kiitles sellega, et on käinud kõigi nelja šahti põhjas väärtuslikku koobaltit otsimas, mis siiski loodetud tulemusi ei andnud.
Teisipäeva hämarduvas päevavalguses lõpetasid töömehed kõige ohtlikuma raketišahti piiramistöid. Üks nendest kiitles sellega, et on käinud kõigi nelja šahti põhjas väärtuslikku koobaltit otsimas, mis siiski loodetud tulemusi ei andnud. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vilsaki kunagise tuumaraketibaasi ümber on käinud tüli juba aastaid, kuna raketišahtid on ohuks olnud nii inimestele kui loomadele. Nüüd on šahtid piirdeaiad ümber saanud, kuid nende edasine saatus on endiselt lahtine.

1960. aastatel ehitatud ja tollal ülisalajane olnud Nõukogude raketibaas on meenutus aegadest, kui maailm pingsalt hinge kinni hoidis, et kahe supervõimu – USA ja Nõukogude Liidu – vahel tuumasõda ei puhkeks. Oleks see ju meile kui inimkonnale tõenäoliselt viimaseks jäänud.

Kuigi Eesti pinnal oli tol ajal mitu raketibaasi, oli Vilaski ainukene omasugune, kus tuumaraketid seitsmemeetrise läbimõõduga ja 37 meetri sügavustes maa-alustes šahtides stardikäsku ootasid. Neli 22 meetrit kõrget R-12 tüüpi raketti olid sihitud Inglismaa suunas, nende ninades asunud megatonnised lõhkepead valmis pühkima maalt mistahes linna. Sealhulgas Londoni.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles