Andeka noore naise värsid nägid trükivalgust

Lea Margus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Laupäeva pärastlõuna Valga kultuurimaja ovaalsaalis oli luuleaustajate päralt. Noor valgalanna Veronika Sersunovits esitles oma esimest luulekogumikku, mille nimeks „Minu hinge päevik.“

Veronika on oma luulet ette lugenud varemgi - luuleõhtutel, mida on korraldanud raamatusõprade klubi. Sel korral on noorel autori põhjust uhkust tunda. Tema esimene luulekogu, mis loodetavasti ei jää viimaseks sai sooja vastuvõtu. Esitluse õhkkond oli sundimatu ja hubane ning värsside vahele rääkis päevakangelanna lühidalt oma pöördelisest elust. Elust enne ja pärast elumuutvat seljaoperatsiooni, mille käigus sai vigastada seljaaju ja peale mida 12aastane tüdruk enam oma jalgu ei tundnud. Peale seda veel mitu tulutut operatsiooni. Edasine elu kulges ratastoolis ja lootus, et midagi muutub, jäi järjest väiksemaks. Kuni ta leidis usu jumalasse.

Ka tema esimeses kogumikus peegeldavad luuletused tema meeleolusid erinevatel eluetappidel. „Mäletan, et oli 12 kui kirjutasin oma esimese luuletuse. See ei ole võib-olla väga suurepärane, kuid on mulle kallis, sest ta on esimene, “ räägib Veronika oma esimesest katsetusest. „Peale operatsiooni oli raske periood, mul oli palju küsimusi: miks, mille pärast, mille eest, kuidas elada adasi...“ Need üleelamised ja läbielatud tunded saidki luuletusteks. „Need võivad tunduda depressiivsed, kuid mul oli palju küsimusi, millele ei olnud vastuseid. Oli hetki, kui ma ei tahtnud elada.“

Siis leidis Veronika usu. „Vanaema õpetas, et Jumal on olemas, et temaga saab rääkida ja mingi lapseliku usuga ma seda uskusin,“ meenutas luuletuste autor. “Ükskord sattusin jumalateenistusele, kus Jumal jõudiski mu südamesse – sain aru, et ta on tõeliselt olemas. Ja ta annab mulle usku ja lootust.“ Peale seda kadus depressiivsus Veronika luulest, sinna tuli rahu, isegi teatud rõõm. „See rõõm ja rahu ei ole mitte selline nagu siis, kui midagi ostame, sest see on ajutine rõõm ajutistest asjadest. Tema andis mulle rohkem.“

Veronika Sersunovits on väga mitmekülgne ja erakordselt andekas ning tahtejõuline noor naine. Ta on Valgas sündinud ja kasvanud, lõpetanud Valga Vene gümnaasiumi, õppinud siinses kutsekoolis õmblejaks. Peale seda omandanud Tallinnas rõivadisaineri eriala ja avanud oma ettevõtte Valgas. See aga ei ole veel kaugeltki kõik. Veronika mängib nii klaverit kui viiulit. Ta on paljudele oma värssidele teinud meloodiad ning andnud välja plaadi. Tema maalid on olnud väljas Valga kunstnike ühisnäitusel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles