Juhtkiri: Miski peab olema püha

Jüri Rüsülainen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Taavi Niittee

Eelmisel nädalal Hargla kirikus aset leidnud rüüstamine, mille panid toime viis alaealist, on pälvinud rohkesti tähelepanu. Sestap võib tõdeda, et kuigi mõne uuringu andmetel on eestlased erakordselt usuleige rahvas, läheb kirikus või selle ümber toimuv korda siiski paljudele.

Noored inimesed soovivad kombata piire ja sellise kompamise käigus satutakse vahel ka vastuollu seadustega. Nii sellistega, mille on kehtestanud riigivõim, kui sellistega, mis rohkem südametunnistuse küsimused ja muu hulgas mõne asja või paiga pühaks ja puutumatuks kuulutavad.

Pühaduse mõiste on tuttav kõigile rahvastele ega ole kaugeltki üksüheses seoses religiooniga. Juba enne ristiusu jõudmist Eestisse olid eestlastel oma pühapaigad, kus tuli eriti hoolikalt iga oma sõna ja tegu kaaluda ning teatud norme järgida. Hiljem on kristlik kirik omalt poolt taolisi paiku juurde loonud. Hea tava ütleb, et sellistes kohtades ei lõhuta ega laamendata – isegi siis, kui pühadusse ei usuta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles