Raketibaas kui raisatud ressurss

Lea Margus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende hiigelaukudega võrreldes tunduvad lahtised drenaažikaevud kusagil viljapõllul pseudoprobleemina. Kas me tõesti ootame, kuni õnnetus juhtub?
Nende hiigelaukudega võrreldes tunduvad lahtised drenaažikaevud kusagil viljapõllul pseudoprobleemina. Kas me tõesti ootame, kuni õnnetus juhtub? Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Veidi mööda vaadates aimusest, et tegemist võib olla eravaldusega, siseneme kunagise raketibaasi territooriumile. Aimusest seetõttu, et maa-alal ei hakanud silma ühtki viidet eravaldusele, ka keelavaid märke ei ole. Samuti pole hädaohu eest hoiatavaid silte ega piiravaid linte, kuigi neid oleks vaja hädasti, sest meiesuguseid uitajaid, kes metsas haigutavatesse aukudesse, nii hiiglaslikesse kui vähematesse võinuks sisse kukkuda, on kindlasti veelgi.

Loomadest rääkimata, kuid neid hoiatussildid ei aita.

Vaid iseloomulik kaja šahtide läheduses annab märku, et oht on lähedal. Praegu alles olevate raketišahtide, millest vähemalt üks kinni lükatud, läbimõõt on umbes seitse meetrit ja sügavust arvatakse olevat üle 30.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles