Üleeuroopaline pagulaskriis ja meie sisemised kõhklused

Rein Randver
, ettevõtja, Tõlliste vallavolikogu liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Randver
Rein Randver Foto: Erakogu

Need ajad ei olegi väga ammused, mil Eesti pereemadel oli kombeks kostitada iga oma koju sattunud inimest toiduga, olgu selleks siis kasvõi kõige lihtsam piimaklimbisupp, mida sai kiiresti valmistada. Igatahes tühja kõhuga ei lastud kedagi minema ja vajadusel usaldati võõras ka oma majja või heinalakka ööbima. Nüüdseks on see komme veel mõneti säilinud maakohtades. Aga neid on ikka, kes terekäe ulatavad või tassikese kohvi pakuvad.

Ajad on muutunud ja ka usaldust vähemaks jäänud, mille taga on mõne «külalise» kuritegelikud tembud. Euroopas hargnevad tormilised sündmused ja Vao pagulaskeskus on meile näidanud, et kutsumata külalisi võib tulla hoopis kaugelt ja ka rohkearvuliselt. Isegi niipalju, et me ei suuda ega tahagi neid enam lahkelt vastu võtta.

Euroopa Liidu välisministrid on isekeskis korduvalt arutanud, kuhu ja millistel tingimustel paigutada Süüriast ja teistest konfliktide all ägavatest riikidest saabuvaid sõjapagulasi. Samas tuleb neid iga päev ja iga tund aina juurde. Euroopasse tunglevad sajad tuhanded põgenikud ja Euroopa Liit peab otsustama, kuidas nendega edasi toimida.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles