Valgalane leidis garaažist hiigelpesa

Lea Margus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silma järgi hinnates on pesal laiust 40 sentimeetrit, pikkust pea kaks korda sama palju.
Silma järgi hinnates on pesal laiust 40 sentimeetrit, pikkust pea kaks korda sama palju. Foto: Lea Margus

Herilasepesad pööningutel, kuurides ja mujal inimese läheduses ei ole harv nähtus, kuid ligi 70 sentimeetri kõrgust vapsikupesa on vähestel õnnestunud oma silmaga näha.

Just taoline superrajatis on aga kerkinud Valgas ühe Kuperjanovi tänava remondijärgus eluaseme garaaži pööningule. Majas toimetab valgalase Ringo Otto pere ja läbi suve on inimesed ja vapsikud üksteise naabruses enam-vähem sõbralikult toime tulnud. Mees ise on tiivuliste allüürnike suhtes salliv. «Kallale ei ole veel tulnud, aga lendab neid siin ringi päris palju,» viib peremees pööningule korstna külge ehitatud pesa vaatama.

Otto tunnustab putukate ehitusoskust. «Eelmine kord, kui vaatamas käisin – umbes kolm nädalat tagasi – oli pesa nelja kivi kõrgune, nüüd on kolm kivi juures,» seletab majaomanik. Mõõtühik «kivi» tähendab korstnakivi kõrgust – kes ikka julgeks hirmuäratava pesa ligi mõõdulindiga minna. Silma järgi hinnates on pesal laiust 40 sentimeetrit, pikkust pea kaks korda sama palju.

Kooselu vapsikuga täiesti võimalik

Et vapsikud vaatamata kurjale kuulsusele suhteliselt rahumeelsed tegelased on, kinnitab ka entomoloog Urmas Tartes. Tuleb ainult nende kombeid tunda. Vapsikud (mitte vaablased!) on meie kõige suuremad ühiselulised herilased. Kevadel hakkab talvitunud vapsik pesa rajama, looduses rajab selle puuõõnsustesse – ta on vanade metsade elanik.

«Kuivõrd meil tänapäeval on vanu metsi, rääkimata põlismetsadest, suhteliselt vähe, otsivad nad endale teisi eluasemeid ja nendeks sobivadki väga hästi inimese ehitatud õõnsused – erinevad hooned: kuurid, elumajad ja muud hooned, kuhu neil võimalik sisse pääseda.»

Alguses on pesa väike ja seda ei pruugi isegi märgata, suve jooksul kasvab suuremaks ja kui on hea suvi – vapsikutel palju süüa – võib töölisi olla suures pesas sadades. Ühel hetkel saamegi imestusega näha väga suuri pesasid.

«Just eelkõige hoonetes saame seda pesa vaadelda, kusagil puuõõnsuses lihtsalt ei näe seda. Näeme küll lennuava, aga ei näe, mis sees toimub,» pakuvad bioloogi arvates sellised leiud ühtlasi põneva võimaluse jälgida selle põneva putuka elukombeid.

«Kui rääkida tema suhetest inimesega, siis enamasti avastatakse pesa alles suve lõpus tema suuruse tõttu. See tähendab, et vapsikud elasid kevadest sügiseni nii, et inimene ei pannud neid tähelegi – ja ühtlasi näitab, et inimene ja vapsik saavad teineteise kõrval täiesti rahulikult elada.»

Konfliktid on lihtsalt välditavad

Mis ajal võivad tekkida kõige suuremad konfliktolukorrad vapsikute – ja teiste herilaste – ning inimeste vahel? Tartese sõnul on selleks ajaks hilissuvi.

«Siis toimub vapsiku pesa arengus oluline etapp: kuninganna, nagu vahel öeldakse ühiseluliste kiletiivaliste sugu-isendi kohta, sureb. Praeguseks hetkeks tõenäoliselt ei ole pesades enam ühtki kuningannat ja see tähendab, et ei ole enam pesa elu organiseerijat. Töölised jäävad omapäi ja hakkavad mööda ilma laiali lendama.»

Putukad ei hukku kohe, seega vajavad mõnda aega toitu ja mida nad meeleldi tarvitavad, on inimese kasutatavad magusad joogid ja söögid – mahlad, moosid, puuviljad ...,» seletab Tartes lahti põhilise konfliktikoha inimese ja putuka vahel. «Toit meelitab neid inimeste lähedusse. Inimene ise on nendele täiesti ebaoluline olend – peale selle, et ehitab elupaiku.»

Kuna vapsikute pesas ei ole nektarit, ei ole ka suuri loomi, kes pesa rünnata tahaks. Seega on mürk eelkõige mõeldud saakputukate uimastamiseks ega ole väga ohtlik. «Selle mõju inimesele on keskmine, lihtsalt kogus on suurem ja ta saab korduvalt nõelata. Näiteks mesilase mürk on tunduvalt tugevam, kuna on mõeldud imetajate ja suuremate loomade peletamiseks pesa juurest – neil on ju mesi, mida kaitsta.»

Üldiselt ei ole eluohtlik

Tartese sõnul ei ole inimesele tavaliselt ühe vapsiku nõelamine nahapinnal eluohtlik. «Võib aga olla ohtlik, nagu ka herilaste ja mesilaste puhul, kui saame nõelata kõri piirkonda – see võibki juhtuda süües või juues. Tekkiv paistetus võib hakata kinni pigistama hingetoru ja olla eluohtlik. Siis on vajalik kindlasti meditsiiniline sekkumine.»

Samuti peavad ettevaatlikud olema allergikud: kahjuks ei pruugi inimene tundlikkust vapsikumürgi suhtes sugugi alati ette teada.

Tartese jutust jääb kõlama, et pesa enda katuse all omades ei maksa liialt paanikasse sattuda. «Kui nende käitumist tunda, jääda rahulikuks ja mitte liiga pesa ligidale, eriti välislennuava – ava, mida vapsikud kasutavad hoonesse sisenemiseks–  juurde minna, saab üsna rahulikult toimetada ja neid huvitavaid putukaid jälgida.»

Kui aga ei ole kogemust ja julgust, ei maksa tema kinnitusel niisama eksperimenteerida. «Üks vapsikutega kooselu reegel on hoida pesast eemale: nii nagu meie ei taha oma ukse taga näha «tulnukaid», ei taha ka ühiselulised putukad võõraid oma kodus näha.»

Maailma esimene paberileiutaja?

Vapsiku pesa ei ole mingil juhul ohtlik ka inimese majale. «Ta toob pesamaterjali väljast, vanade kõdunevate puude pealt – aialipid või vanad palgid on selleks täiesti sobivad, aga ta ei uurista midagi ja maja konstruktsioone ta ei kahjusta ega hävita.»

Kindlasti on huvitav teada, et vapsiku, nagu ka muude herilaste pesa materjali võib nimetada paberiks. Leiutatud on see väga ammu, kui herilastel tekkis ühiselu ja seega vajadus selliste pesade järele.

Pesa on ühe suve looming ja valmib tõepoolest, nagu käsitööline teeb paberit – puitpindadelt kraabitud pindmine puidukiht niisutatakse ja pressitakse pesakatete ja kärgede servadele järk-järgult õhukeseks leheks laiali. Sellisele materjalile kannatab isegi kirjutada. Vapsiku pesa on väga efektne, erinevates puidutoonides vöödiline. See näitabki, et materjal on korjatud erinevas kõdunemisstaadiumis puidu küljest.

«Kui rääkida toidukommetest, siis vapsikud söövad putukaid – ka magusat nektarit, kui kätte saavad,» selgitab Tartes nende kiletiivaliste eluolu lähemalt. Kuna põhiline toidu allikas, millega nad toidavad ka oma vastseid, on putukad, ka kahjurid, tuleb välja, et vapsikud on tõhusad biotõrjevahendid ja päris head sõbrad aiapidajale.

Septembris jääb pesa tühjaks ning sedasama elupaika järgmisel aastal uuesti ei asustata. Kui pesa juures juba paari nädala jooksul valitseb vaikus, hiljemalt septembri lõpus, võib selle rahumeeli maha võtta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles