Evald Raidma hindab rahu ja vaikusehetki

Lea Margus
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puhkusest rääkides mainib elupõline muusik Evald Raidma, et talle meeldib Fred Jüssi jutt, milles too muu hulgas soovitab molutama ehk mitte midagi tegema õppida. «Tavaliselt seda ei osata. Nüüd, arvan, et olen selle korralikult selgeks saanud.»
Puhkusest rääkides mainib elupõline muusik Evald Raidma, et talle meeldib Fred Jüssi jutt, milles too muu hulgas soovitab molutama ehk mitte midagi tegema õppida. «Tavaliselt seda ei osata. Nüüd, arvan, et olen selle korralikult selgeks saanud.» Foto: Arvo Meeks

Kui Evald Raidma meiega Aakre rahvamajja kohtuma tuli, oli kultuuritempel suviselt vaikne. On puhkuste aeg. Ka Raidma naudib puhkust, ja mis kõige tähtsam – rahu ja harvu vaikusehetki, mida ta pea eluaegse muusikuna üha enam hindama on hakanud.

Alla surudes pisikest piinlikkusetunnet oma muusikavõhiklikkuse pärast, alustan algusest. Küsimusele, kellelt musikaalsus päritud, ei oskagi muusik kohe vastata. Eks ikka juurte juurest on see tulnud ja juured on tal Viljandimaal Vastsemõisas.

«Isapoolses suguvõsas oli küll muusikuid, mõni koorijuht, aga need on olnud kõik kaugemad sugulased,» püüab Raidma meenutada. «Päris meie peres? Ema ja isa laulsid Viljandis segakooris Koit ja isa mängis küll natuke kitarri ka – seda vene seitsemekeelelist.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles