Eluaegne postitöötaja rabab praegugi mitmel rindel

Dagny Viks
, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Renate Usbergi elu on postitööga läbi ja lõhki läbi põimunud. Veel kaks aastat tagasi vuras tegus naine jalgrattaga mööda Tõrvat ringi ja kandis posti laiali. Nüüd naudib ta aktiivset pensionipõlve.
Renate Usbergi elu on postitööga läbi ja lõhki läbi põimunud. Veel kaks aastat tagasi vuras tegus naine jalgrattaga mööda Tõrvat ringi ja kandis posti laiali. Nüüd naudib ta aktiivset pensionipõlve. Foto: Ülla Tamm/Valgamaalane

Igas külas või linnas leidub inimesi, kes jõuavad palju ning väsimatult nagu igi­liikurid edasi liiguvad. Tõrvas on üks selline väsimatu jõud Renate Usberg, kes linlastele tuntud pikaajalise postitöötajana

«Asusin sidesse tööle 1949. aastal,» kõneles Renate, kes veel kaks aastat tagasi postiljonina töötas. Koos pisikeste pausidega oli ta postitööga seotud enam kui kuus kümnendit. Nüüd on Renate 85aastane elurõõmus ja suhtlusaldis vanaproua, kes tegeleb vabal ajal rahvatantsuga, hoiab silma peal Tõrva pensionäride ühenduse Eluratta raamatupidamisel ning kasvatab kodus kaht pisikest chihuahua’t.

Küsimuse peale, mis on tema nooruslikkuse saladus ning kuidas jaksab vanadaam nii väsimatult ikka veel edasi rahmeldada, oskas proua vaid õlgu kehitada. «Tõesti ei oska öelda. Ema elas 91aastaseks ja oli kuni lõpuni väga kõbus,» ütles Renate ja arvas, et ju on krapsakus talle juba geenidega kaasa antud. Ta lisas, et eks vahel ikka teeb valu üks koht ja teinekord teine, kuid see ei ole takistanud oma elu täiel rinnal elada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles